Mõranev maailm Antarktika poolsaarel

26. oktoober 2018, 10:30
Mere lihvitud kivid moodustavad tee
randunud ja murdunud merejääle. Jää on Lõuna-Ameerika poole sirutuva 1300-kilomeetrise Antarktika poolsaare loomadele hädavajalik, aga soojenev
õhk ja vesi sulatavad seda maal ja merel.

Antarktika soojenemine pöörab sealse elu reeglid pea peale. Ärevil teadlased ei tea, mida kõik need muutused tulevikus kaasa toovad.

Dion Poncet kasvas üles paigas, kus ei ela peaaegu mitte kedagi.

Ta sündis purjekal, mis seisis Lõuna-Georgia saarel mahajäetud vaalapüügijaamas Leith Harbouris. Dioni Prantsuse seiklejast isa kohtas tema Austraalia zooloogist ema ümber maailma seilates ühel Tasmaania sadamakail. Perekonna lõi noorpaar Lõuna-Atlandil. Nad rändasid aastaid mööda Antarktika poolsaare läänerannikut, uurides kaardistamata lahtede elustikku – hülgeid, õistaimi, merelinde –, kolm poissi slepis. Dion oli esimene.

Krabihülged vupsavad triivjääle uinakut tegema, poegima või mõõkvaalade või merileopardide eest pakku. (Pildil on armid selgelt näha.) Nüüd, mil merejääd on Antarktika
poolsaare vetes vähem, on sellised mandriliustikest irdunud jääpangad loomadele elutähtsad puhkepaigad. Nimele vaatamata söövad krabihülged peamiselt hiilgevähki ehk krilli – kes on Antarktikas samuti elutähtis ja kelle tulevik on ebakindel.

Antarktika poolsaar on 1300 kilomeetri pikkune mägede ja vulkaanide ahel, mis sirutub valgest mandrist põhja poole otsekui odasaba-krabi saba. See oli Ponceti mängumaa. Väike Dion ja tema vennad lugesid, joonistasid ja mängisid legodega, aga peale selle ajasid nad taga pingviine, näppasid mahajäetud polaarjaamadest šokolaadi ning kelgutasid alla mägedest, kuhu inimese jalg polnud ilmselt veel kunagi astunud. Teised lapsed on hädas kooliõue riiukukkedega, Poncetit kiusasid pikeerivad ännid, kes virutasid talle nii kõvasti nokaga pähe, et ta hakkas nutma. Teised lapsed on staarid võbisevates koduvideotes, Ponceti poiste Antarktikas üles kasvamisest tehti 1990. aastal National Geographicu film. Mõnikord pani Dioni ema ta koduõppe vahetundidel pingviine loendama. „Ma tüdinesin väga ruttu ära,“ ütleb ta.

Ligi 30 aastat hiljem seisin ühel jäisel hommikul koos Poncetiga tema 26,5 meetri pikkuse paadi Hans Hansson roolikambris, otsides jäält adeelia pingviine. 39-aastane Poncet on blond, tugeva lõuajoone ja tohutute kätega vaikne mees. Suure osa oma täiskasvanuelust on ta teadlasi ja teisi külastajaid rendilaevadega Lõuna-Jäämerel ringi sõidutanud, elades ise Falklandi saartel. Olin tulnud koos Paul Nickleni juhitud fotograafide tiimiga rändama temaga mööda Antarktika poolsaare läänerannikut, talle lapsest saati tuttavat paika, et näha, kuidas seal asjad muutuvad.

Siin maailma põhjas, kus pole peaaegu mitte mingit inimasustust, paiskab inimkond segi üht rikkaima elustikuga ookeaniala. Fossiilkütuste põletamine tuhandeid kilomeetreid eemal soojendab poolsaare läänerannikut kiiremini kui peaaegu ühtki teist paika. (Võrreldav on ainult Arktika.). Soojenemine kisub laiali keeruka ökoloogilise masinavärgi hammasrattad, muutes seda, mida loomad söövad, kus nad puhkavad, kuidas nad oma poegi kasvatavad, ja isegi nende omavahelisi suhteid. Samal ajal pühivad kaugete riikide traalerid minema väikseid krabisarnaseid hiilgevähke ehk krille, kellest sõltuvad toiduahelat pidi peaaegu kõik siinsed loomad. Neid töödeldakse toidulisanditeks ja ravimiteks ning söödetakse Norra fjordides lõhedele ja akvaariumides troopikakaladele.

Merikaru peesitab lumega kaetud vaalaluude juures. Erinevalt paljudest vaalaliikidest suutsid merikarud
pärast seda, kui nende küttimine Antarktikas keelustati, oma arvukuse märkimisväärselt hästi taastada. Nüüd on see Lõuna-Shetlandi saartel jälle languses. Kaudseks põhjuseks on merejää sulamine, mis ajab merileoparde randa merikarupoegi sööma.

Siin toimub nii palju nii kiireid muutusi, et teadlased ei oska ennustada, kuhu see kõik välja viib. „Toimumas on midagi pöördelist,“ ütleb pingviine uuriv Stony Brooki Ülikooli bioloog Heather Lynch. „Meil on põhjust muret tunda, et me ei tea õieti, mis toimub.“

Muretsemiseks annab küllaga põhjust juba seegi, mis on silmaga näha. Poolsaare läänerannikul on adeelia pingviinide asurkonnad järsult kahanenud, mõni lausa 90 protsenti või enamgi. Ühel lahel, kust on 1904. aastast saadik andmeid nende suurtest hordidest, on Ponceti sõnul järel ainult kuue pesa ringis. Kui me Poncetiga tol hommikul roolikambrist esimest suurt kolooniat märkasime, olime jõudnud läänerannikult poolsaare kirdetippu.

Tillukese Pauleti saare kaljusel kaldanõlval kükitas tuhandeid pingviine, ridadena ülesmäge ja ühtlaste vahedega otsekui publik ooperisaalis. Mõnda nägime uitamas vana kivihüti jäänuste juures – selle hüti ehitasid 1903. aastal laevahukust pääsenud Rootsi maadeuurijad, kes elasid Antarktika pika talve üle pingviine süües. Meie paremparda lähedal tungles ühel jäämäel lärmakas kobar pingviine, libisedes ja põrgeldes nagu kõikuvad keeglikurikad. Kui ma nägin üht neist mööda peegelsiledat jääd alla liuglemas, tiivad taga nagu suusataja küünarnukid, hakkasin valju häälega naerma. Poncet ainult noogutas.

Antarktika ei ole ainult surm ja kaos: Antarktise ümbruses elab endiselt miljoneid adeelia pingviine, andes enese teadmata oma lustlikke etendusi. Antarktika poolsaare läänerannikul toimub aga suur muundumine, ja vähe on inimesi, kes on näinud seda rohkem kui Poncet. Maailm, mida ta kunagi tundis, on koost lagunemas. Ta räägib sellest kaotusest nagu talulaps, kes on pealt näinud, kuidas äärelinnad kugistavad tema perekonna talumaid.

„Kõik, mida ma siin varem kogesin, paigad, kus ma lapsena käsin – tollal pidasin seda enesestmõistetavaks,“ ütleb Poncet. „Nüüd mõistan, et see pole enam kunagi võimalik.“

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti novembrinumbrist.

Adeelia pingviinid puhkavad jääpangal, taamal paistab neid Pauleti saare guaanovöödilistel kaljunõlvadel veel tuhandeid. Antarktika poolsaare lääneranniku adeelia pingviini kolooniad on vee soojenedes väga väikeseks jäänud. Siin poolsaare kirdetipus aga hoiavad tuuled ja ookeanihoovused vee pisut külmema ning adeelia pingviine on rohkesti.
Märg adeelia pingviini poeg üritab oma poristelt udusulgedelt vett maha raputada. Soojenemine on Antarktika poolsaare läänerannikul sademete hulka sedavõrd suurendanud, et paljud pingviinitibud (kellele pole märgumatuid sulgi veel kasvanud) ligunevad läbi ja
külmuvad polaartuulte käes surnuks. Samal ajal upuvad üleujutatud pesades munad.
Merileopard napsab poolsaare põhjatipus Antarktika väina lähedal noort adeelia pingviini. Pärast veab ta linnu sügavamale ja uputab ära. Vahel loobivad need pooletonnised kiskjad pingviine mänglevalt vastu veepinda. Tavaliselt peavad nad jahti üksinda avamere jääpankadelt. Kuna aga meri läheb jäässe hiljem ja jääminek on nihkunud varasemaks, kogunevad nad nüüd tihti ranna lähedale, kus on pingviinikolooniad.

Vaata kõiki uudiseid

Toetajad:

Telli ajakiri

Telli National Geographic
National Geographic on maailma suurim populaarteaduslik ajakiri.
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.
Hind: e-arve püsimaksega 6,95 €, aastaks 79 €
Telli Ajakiri