Pistrikud - taeva valitsejad ja šeikide kirg

27. september 2018, 11:41
Šeik Butti poeg Rāshid seob Abu Dhabi lähedal laagris pistrikku õrre külge. Araabia pistrikupidajad on sajandeid
küttinud kraetrappi, suurt maitsva lihaga
lindu. AÜE-s tohib pistrikega küttida ainult tehistingimustes kasvatatud kraetrappe või käia neid näiteks Usbekistanis ja Marokos looduses küttimas. AÜE rahastab suurt paljundusprogrammi, mille eesmärk on kraetrapp taasasustada.

Inimesed on sajandeid loonud ainulaadseid sidemeid pistrikega, maailma kiireimate loomadega. Nüüd kasvatab ja treenib üks šeik koos oma pistrikukasvatajaga neid linde viisil, mis võib olla eeskujuks nende kaitsmisel.

Sinakas koiduvalgus hakkab nähtavale tooma Araabia kõrbe varjudesse mähkunud maastiku piirjooni, kui šeik Butti bin Maktūm bin Juma Āl Maktūm põlvitab koos pojaga palvuseks. Sametine liiv on jahe ja üle selle kulgevad risti-rästi kõrberebase öistest uitamistest jäänud jäljeread. Läheduses palistavad luitejalamit 12 väikese samba siluetid ning luiteharjal seab üks mees üles klapplauda tee serveerimiseks. Silmapiiril kumavad Dubai pilvelõhkujad. Dubai on paik, mis muundus šeigi vanaisa Rāshid bin ?a´īd Āl Maktūmi juhtimisel pisikesest kolkast hüpermodernseks sadamalinnaks. Seal ootab šeik Buttit murede ja kohustuste tulv: firmade juhatuste otsused, kinnisvaratehingud, emiiriperekonna teemad, kõikjalt Lähis-Idast, Euroopast ja kaugemaltki saabunud nõuküsimised. Kuid see kõik on kauge maailm. Siin muistsete beduiinidest esivanemate vaikses maastikus oma pistrikega tegeledes leiab šeik rahu.

Dubai emiiriperekonna kõrge liige šeik Butti bin Maktūm bin Juma Āl Maktūm poseerib ühega oma lemmikpistrikest. See šeik on aidanud tuua Lähis-Ida
pistrikupidamisse olulisi muutusi, eelistades loodusest
püütud lindudele enda kasvatatuid.

On oktoober, ja Araabia Ühendemiraatide (AÜE) pistrikukasvatajad on ametis lindude treenimisega algavaks jahi- ja võistlushooajaks. Šeik Butti, tema poeg Maktūm ja nende kaaskond tõusevad igal hommikul kell neli ja sõidavad üle tunni aja kõrbesse, et enne kõrvetavat päevakuumust oma linde treenida.

Taeva helenedes näen, et need 12 sammast on kapuutsidega pistrikud, kes ootavad vaikselt õrtel istudes selle päeva treeningut. Seal on šokolaadpruuni- ja kreemikakirjusid rabapistrikke, valgetähnilisi jahipistrikke, mahepruune stepipistrikke ja eri liikide hübriide. Põlvnemisliinide järgi pärinevad selle rühma linnud mitmelt poolt Euroopast, Aasiast ja Arktika vabast loodusest. Need on ainult mõned šeigi sadadest lindudest, kes moodustavad väidetavalt ühe kõigi aegade vägevaima pistrikukollektsiooni. (Arvestades, et pistrikke on läbi aegade innukalt kollektsioneeritud, seda on teinud Assüüria valitsejad, viikingipealikud, Vene tsaarid, mongoli khaanid ja peaaegu iga Inglise monarh Alfred Suurest George III-ni, on see tõesti kõva väide. Aga ajaloost lähemalt hiljem.)

Pani, üks šeigi abilistest, ulatab mulle tassi teed ja tõttab esimesele treenitavale peibutist ette valmistama. „Tere hommikust, Howard,“ hõikab šeik minu kõrval seisvale kiitsakale kiilaspäisele prillidega mehele. 57-aastane Howard Waller on tema pistrikukasvataja, sõber ja usaldusalune. Šeigi hääl on reibas ja entusiastlik ning otsekohe laskuvad nad Howardiga elavasse hüplevasse ja vaid vähestele mõistetavasse arutellu pistrikukasvatuse üksikasjadest.

Nad räägivad enda ees üles rivistatud lindudest ja šeigi mitme lindla muudest lindudest. Nad kommenteerivad vuttidega ja tuvidega toitmise häid külgi, arutavad, kuidas on kõige õigem kasvatada lindude lihasmassi, ning lahkavad aspergilloosi ja haavandilise pododermatiidi nüansse. Jutu sekka puistatakse kuulujutukilde selle kohta, milliseid linde teised Dubai pistrikukasvatajad on hiljuti ostnud, ning uudiseid naaberriikide Saudi Araabia, Katari ja Bahreini pistrikupidajate ringkondadest. Peaaegu nagu kaua abielus olnud paar, lõpetavad nad poolelt sõnalt teineteise vastuseid ja suhtlevad lühikeeles, mis jääb peaaegu kõigile teistele arusaamatuks: „Too hall, kelle isaga me kahe aasta eest jahil käisime.“ „See jahikas, kellel me murdunud sabasule ära parandasime.“

Šeik Buttil on mitu sise- ja välilindlat, kus ta hoolitseb koos oma poegade ja abilistega mõnesaja pistriku eest. Igal sügisel valib ta kümmekond parimat, keda hakata treenima järgmiseks jahihooajaks.

Mehed räägivad oma lemmiklindudest: Deluast, Valgesõrmest, Vanast Bedfordist ja muidugi kadunud Hasheemist – kallist Hasheemist – ning neilt saadud järglasliinidest, millest igaühel on oma pärilik kogum üllatavaid värvusmustreid ja iseloomujooni. Ja siis on veel Valge. Valget mainides väriseb neil hääl erutusest, see aastane lind on võib-olla kõige ilusam pistrik, keda nad kumbki on iial näinud.

Sama on kordunud igal hommikul kõik need ligi kaks nädalat, mil šeik on lahkelt lubanud mul koos fotograafi Brent Stirtoniga oma linnutreeninguid pealt vaadata. Enne kui esimesed päikesekiired silmapiiri lõhestavad, on need kaks pistrikuinimest jalutanud vestlusest haaratuna kahekesi hämarasse kõrbe.

Šeik Butti ja Howard on viimased 20 aastat aidanud tuua Araabia pistrikupidamisse olulisi muutusi. Mis kõige tähtsam, nad kasvatavad kõik linnud, keda nad lennutavad, oma käega – seda peeti võimatuks, kuni 1942. aastal õnnestus natsijuhi Hermann Göringi pistrikukasvatajal Renz Walleril (kes polnud Howardi sugulane) esimest korda rabapistrikke lindlas paljundada. Howardi ja šeik Butti arvates võib see praktika oluliselt kaasa aidata ka pistrike kaitsele. Praegu on mitu pistrikuliiki elupaikade hävimise ja linnu-salakaubanduse pärast ohus, ja kuigi enamik AÜE pistrikukasvatajaid lennutab nüüd tehistingimustes kasvatatud linde, eelistab osa teiste Lähis-Ida riikide traditsioonilisi pistrikukasvatajaid metsikuid linde, kes on kinni püütud alles siis, kui nad on ise õppinud saaki püüdma.

Niipea kui päike veereb maheda kuldpunase kerana silmapiiri kohale, lõpeb lobisemine paugupealt ja algab tõsine treening. Raske nahkkinnas käes, võtab 27-aastane Maktūm õrnalt ühe kaetud peaga noore rabapistriku õrrelt ära, istub nelirattaveoga Toyotasse ja sõidab mõnisada meetrit eemale. Šeik Buttil on käes midagi kalaõnge taolist, mille otsa on seotud köis ja köie otsa vutitiib. Ta hakkab selle „õngega“ vehkima, nii et tiib laperdab laias kaares siia-sinna.

Eemal libistab Maktūm pistrikul nahkse kapuutsi peast ja laseb ta lahti. Lind lehvitab oma suuri võimsaid tiibu ja tõuseb kõrgele hommikukargesse õhku, märkab otsekohe peibutist ja lendab selle poole, pea kiikuva tiiva kaari kaasa tegemas. Šeik Butti hüüab talle: „Hah!“ Pistrik lisab ruttu kõrgust, teeb järsu pöörde ja pikeerib peibutise poole, aga viimasel sekundil tõmbab šeik tiiva eest ära. Lind läheb kohmakalt kõikudes uuele katsele. Ta lendab üle meie peade ja ma kuulen õhus sõudvate tiibade vaikset vihinat. Pistriku silmad, mis on kaheksa korda teravamad kui inimesel, on peibutisele naelutatud nagu lasersihikud. Ta kogub kõrgust ja sööstab alla. Šeik tõmbab jälle viimasel sekundil peibutise ära.

Pärast kõrbes treenimist seotakse pistrikud Dubaisse tagasisõiduks õrte külge. Pistrikel on nii terav nägemine, et pisimgi liigutus või valguse muutus võib neid ehmatada. Pea katmine kapuutsiga on muistsete araablaste leiutatud meetod, mis hoiab nad rahulikuna.

Lõpuks, kolmandal katsel laseb šeik Butti linnul tiiva kinni püüda ja alla tuhkkuivale liivale tuua. Pani asendab kähku peibutise vutirinnaga ja pistrik asub selle küljest värsket liha rebima. Šeik annab selged juhised, kui palju täpselt tohib linnul süüa lasta. Ületoitmine teeb pistriku paksuks ja aeglaseks, liiga vähe süües ei kogu ta lihasmassi.

„See on noor isane,“ tähendab Howard. „Ta alles õpib jahti pidama. Põhiline on mitte lasta tal pettuda. Tal tuleb kindlasti lasta peibutis kätte saada, enne kui ta alla annab.“

Sedasama kordavad šeik ja tema poeg kõigi pistrikega. Vanemad linnud panevad tolle noore isase paistma enda kõrval algajana. Maktūm viib nad kaugemale kõrbe, mõne laseb ta lahti rohkem kui kilomeetri kauguselt. Nad tõusevad mängeldes kõrgusesse otsekui raskusjõud neile ei mõjukski. Nende lennutee on palju jõudusäästvam ja strateegilisem, nende tiivad lamenevad, laienevad, kumerduvad pöördeks ja sööstlennuks tiirleva peibutise järele. Mõned lähenevad tõusva päikese poolt nagu hävituslennuki piloodid, et päikese helk „saaklooma“ pimestaks. Teised lendavad vaevu maast kõrgemale ja lähenevad pargitud Toyotade tagant, et autod neid enne viimast kiiret sööstu „saaklooma“ eest varjaksid.

Hall jahipistrik Delua kasutab koguni Brenti kattevarjuna. Brent küürutab põlvili liival ja pildistab šeik Buttit, kui peibutist ründav pistrik tuhiseb tal üle õla, nii et tiivaots riivab tema juukseid.

Šeik Butti naerab. „Nad löövad su pikali,“ ütleb ta. „Mul on seda mitu korda juhtunud.“

See on ere näide sellest, miks pistrikud on nii head kütid. Looduses võib jahipistrik rõhtsal otselennul lennata üle 95 kilomeetri tunnis. Pikeeriva rabapistriku tunnikiirus võib ületada 385 kilomeetrit, mis teeb temast maailma kiireima olendi. Sellisel kiirusel võib isegi kõigest kilo ringis kaaluv lind anda metsiku hoobi.

„Ta on nagu sulgedega välgunool,“ ütleb Howard.

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti oktoobrinumbrist.

Howard Waller, paljundusmüts peas, matkib emase jahipistriku sirtsumist, et isaselt spermat välja meelitada.
Selle pistriku kasvatas ta tibust ise üles, seda protsessi nimetatakse imprintinguks. „Algul peab ta mind oma vanemaks ja suguküpseks saades paariliseks,“ ütleb ta. Hiljem paneb ta sperma süstlaga emase imprindi suguteedesse.

Vaata kõiki uudiseid

Toetajad:

Telli ajakiri

Telli National Geographic
National Geographic on maailma suurim populaarteaduslik ajakiri.
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.
Hind: e-arve püsimaksega 6,95 €, aastaks 79 €
Telli Ajakiri