Hirmutavad, sültjad, ajutud, kaunid ehk meduuside võrratu maailm

27. september 2018, 12:42
Maailmas püütakse igal aastal inimeste toiduks üle 825 000 tonni meduuse. Kogupüügist moodustavad ligi kolmandiku perekonna Rhopilema meduusid (pildil). Nende toekatel
suusagaratel leidub ohtralt kõrverakke, mis tulistavad ohvrite (näiteks kalurite) pihta spiraalseid kidalisi mürgist tulvil kõrveniite. Kuivatatult või keedetult aga
on neid meduuse ohutu süüa.
(Rhopilema sp. Läbimõõt 5 cm)

Mis teeb meduusid nii kütkestavaks?

Nad paistavad läbi. Nad suudavad iseennast kloonida. Ja mõned vanemad meduusid võivad saada uuesti nooreks.

Meriristid, kogu maailma madalate lahtede asukad, näevad välja nagu väikesed ja mitte just üdini sõbralikud tondid.

Neil on läbipaistev keha ehk kummik, mida ääristavad kahvatud kombitsad, ja nende pulseeriv liikumine jätab peaaegu mulje nagu vesi ise oleks ellu ärganud. Inimestel, keda Baltimore’i Riiklikus Akvaariumis julgustatakse meduuse katsuma, on tavaliselt esimene reaktsioon hirm. Kui neile kinnitada, et meduusid neile viga ei tee, käärivad nad käised üles ja pistavad kõhklemata käe vette.

Kariklooma Stomolophus meleagris meduuse inimesed söövad, põhiliselt Aasias, kus neist tehakse näiteks
„kummilindisalatit“. Nagu teisedki meduusid, tõmbavad nad edasiliikumiseks kokku oma kummikut, mis on neil suhteliselt lihaseline. Need isendid on aga üsna vanad: nende kummik on veidi „mõlki“ vajunud. Ka Ameerika
rannikul on kalalaevad hakanud neid meduuse püüdma.
(Läbimõõt 7 cm)

„Nii lödid!“ kuulen üht poissi vingumas.

„Kui lahedad!“ kilkab üks tüdruk.

„Minu meelest on nad täiesti lummavad,“ ütleb abikuraator Jennie Janssen, kes juhib selle akvaariumi meduuside hooldamist. „Neil pole aju, aga ometi suudavad nad põlvkondade viisi ellu jääda ja hästi hakkama saada.“

Hirmutavad, lödid, ajutud, lummavad – meduusid on kõike seda ja veel palju enamat. Anatoomiliselt on nad üsna lihtsad loomad: neil puudub mitte ainult aju, vaid ka veri ja luustik ning on ainult algelised meeleelundid. Ja õigupoolest ei olegi nad üldse üks konkreetne loomarühm.

Paljud ühisnimetuse „meduus“ all tuntud olendid pole omavahel põrmugi lähemad sugulased kui näiteks merihobud ja hobused. Nad mitte ainult ei asu loomade põlvnemispuu eri okstel, vaid elavad ka eri elupaikades: osa armastab ookeanipinda, teised sügavusi, ja mõni üksik liik eelistab magevett. Neid ühendab see, et kõik nad hõljuvad läbi elu ühe ja sama strateegia abil: nende keha on sültjas.

Hüdralooma Olindias formosus meduus on hea näide meduuside paradoksist: ühtaegu õrn ja hirmutav. Ta passib merepõhjas ja peibutab oma värviliste kombitsatega lehvitades kalu, kõrvetab neid ja sööb siis ära. (Läbimõõt 10 cm)

Meduuside kirevat arengulugu arvestades pole üllatav, et nad on oma kuju, suuruse ja käitumise poolest vapustavalt mitmekesised. Ka paljunemisviisilt on nad meie planeedi ühed kõige mitmekesisemad loomad. Meduusid võivad anda järglasi nii suguliselt kui ka sugutult. Nad võivad suuta endast koopiaid teha, olenevalt liigist kas pooldudes või pungudes või irrutades tillukesi lumehelbekujulisi kloone ehk tähtvastseid (seda protsessi nimetatakse strobilatsiooniks). Mis aga kõige hämmastavam: mõni meduus paistab suutvat paljuneda isegi hauataguses elus.

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti oktoobrinumbrist.

Chrysaora fuscescens ujub ööseks sügavamale puhkama ja päevaks pinnale hõljumit sööma. Mere sültjate loomade segadikus esindab ta karikloomade klassi ehk neid loomi, keda me tavaliselt meduuside all silmas peame ja kõige
sagedamini randades kohtame. (Läbimõõt 20 cm)

Vaata kõiki uudiseid

Toetajad:

Telli ajakiri

Telli National Geographic
National Geographic on maailma suurim populaarteaduslik ajakiri.
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.
Hind: e-arve püsimaksega 6,95 €, aastaks 79 €
Telli Ajakiri