Erkki Peetsalu: Lennuõnnetuse aarete jahil
Teadlased avastasid hiljutise laborikatse käigus, et inimrakkude vananemist on võimalik peatada ja panna need isegi noorenema. Teadaolevalt pole katset elava inimese peal veel proovitud, ent kaua sellegagi enam läheb. Kas tõesti – nagu filmis – on igavese nooruse saladus paljastatud?
Nii kummaline kui see ka pole, loodus eksperimenteerib noorenemise nähtusega ürgammusest ajast. Inimene ei ole seda koodi seni lihtsalt lugeda osanud. Selles numbris kirjutame, et mõned meduusid kasutavad salapärast noorenemise nippi! Vahemeres ning Jaapani vetes elab nn surematu meduus, kes meenutab pisikest karvast sõrmkübarat. Raske uskuda, aga need meduusid oskavad oma vananemise protsessi ümber pöörata. Selle asemel, et surra, muunduvad nad uuesti noorjärguks ehk polüübiks, alustades meduusi eluringi otsast peale.
Teaduse keeles nimetatakse seda ebatavalist nähtust transdiferentseerumiseks, aga kuidas see täpselt käib, ei ole palju teada. Pole teada ka see, et kui loodusel on ühe meduusi näitel olemas oskus muuta sisuliselt liblikas tagasi röövikuks ja konn kulleseks, siis miks ta ei kasuta seda nippi teiste liikide juures.
Me ei tea veel, kas inimrakkude noorendamise avastus osutub läbimurdeliseks, ehkki teadusringkonnad kihavad. Kahtlemata oleks tegu inimliigi ühe pöördelisema avastusega, mis muudaks oluliselt kogu inimkonna käekäiku. Põnev, isegi väga! Samas ei oska keegi ette kujutada, mis hakkaks juhtuma, kui inimkonda ootabki ees vananemise peatamine. Kuidas peaks sellele vastu meie koduplaneet, kiiresti suureneva elanike arvuga emake Maa, kes ei suuda peagi 9 miljardini ulatuvat inimmassi niigi ära toita ega muude ressurssidega katta.
Kes oskaks vastata siit kerkivatele lugematutele uutele küsimustele? Liigume me õiges suunas või kompame eksistentsi piire? Kas sinulgi on vahel unenäoline tunne, justkui kehastaksime oma ülekurnatud koduplaneediga kosmoses ringi lennates peategelasi mõnest katastroofimärulist. Kangelasi, kes jahivad iseenda kinnismõtet kopsakast saagist ja surematusest, natuke nagu filmis „Lennuõnnetuse aarete jahil“, mis Kosmose-nimelises kinos enam kui kolm kümnendit tagasi linastus. Tõelises kosmosekinos on filmilina küll Linnutee laiune, aga tõdemus ikka sama sümboolne: läbi raskuste sihile jõudes avastada alla kukkunud lennuki rusudest, et viskilast on puruks ja kullakangid ei kõlba süüa …
Kuid igavese nooruse saladuse jahil ületab elu kindlasti kõik filmistsenaariumid.
Vahel tundub, et me justkui kehastaksime oma ülekurnatud koduplaneediga kosmoses ringi lennates mõne katastroofimäruli peategelasi, kes jahivad iseenda kinnismõtet kopsakast saagist ja surematusest.
