Rännak ajas ehk kirjamees Paul Salopeki helged kohtumised Afganistanis

27. august 2018, 17:07
Sidol (vasakul), Jumagul (keskel) ja Assan Khan (paremal) naasevad Vakhani koridoris jakkide seljas kontrollkäigult madalamal asuvatele rohumaadele. Karjad hoitakse sellelt
karjamaalt eemal, et vahhid saaksid rohtu niita ja talviseks loomasöödaks kuivatada.

Kurnav, kuid inspireeriv jalgsirännak kulgeb läbi rahuaja Afganistani, ent meenutab ka praeguseid pingeid.

Tal olid lillad juuksed ja liibuvad rõivad.

Välismaa tüdruk tantsis üksinda, kõikus paljajalu Aasia kaljuses südames inimtühja piirkonda pargitud auto katusel Tadžikistanist Afganistani voolava Panji jõe kaldal, kurikuulsas oopiumismugeldajate paradiisis Pamiiri mäestiku lõunaküljel. Auto kandis EL-i numbrimärke. Aga kes see tüdruk oli? Hiline rändaja endistel hipiradadel? Müstik? Sõltlane? Turist? Seikleja? Võimatu oli teada.

Kergitasin mööda komberdades tervituseks oma higiplekilist mütsi ja ärgitasin väsinud koormaeeslit edasi rühkima. Olin pärast üle kuu kestnud matka Kesk-Aasia mägedes tuules parkunud ja näljane. Rändan jalgsi mööda maailma. Juba viis aastat olen projekti „Paradiisist välja“ raames kõndinud mööda maailma, kulgenud jutuvestjana rännuteedel, mida mööda meie kiviaegsed eelkäijad planeeti avastasid. Niimoodi päevast päeva ja kuust kuusse üle jõgede ja mööda mandreid kõndida tähendab elada pidevas imestusseisundis. Nii ei mõjunud metsikus looduses tantsiv tütarlaps kuigi üllatavalt. Samuti ei ehmatanud ma teda. Ta ei pannud mind tähelegi. Automakist tümpsuva teknomuusika lummas ei avanud ta kordagi isegi silmi.

„Tunnen end teda vaadates vanana,“ kurtis fotograaf Matthieu Paley, kui olime mööda nõukogudeaegset muldkattega teed edasi kõmpinud.

Paley oli jutukas ja avatud loomuga Prantsuse Zorba. Ta ühines minuga haruldaseks jalgsirännakuks läbi Afganistani Wakhani koridori, Hindukuši kõrgete mäekülgede taha peituvasse unustatud kantsi. Hommikuti tegi ta joogat, et venitada oma valutavat selga. Minu enda lõiv keskeale oli sülearvutis suuremaks sätitud tähesuurus. Aga ma ei tundnud end vanana. Sugugi mitte. Mööda maailma kõndimine paneb sind end taas lapsena tundma. Selleks ajaks, kui jõuan kuue või seitsme aasta pärast oma sihtpunkti Tierra de Fuegos, olen nagu vastsündinu.

Vaatasin üle õla.

Paley tegi nüüd wakhi tantsu – vehkis Panji jõe inimtühjal kaldal kätega ja hööritas puusi. Jäise Afganistani jõe teisele kaldale olid kogunenud mõned poripruunides traditsioonilistes rõivastes lõbustatud wakhi karjased, kes tema liigutusi matkisid. Afganistanis tantsivad kõik. Sõja ajal, 2000. aastate alguses olin kõndinud tantsusammul Northern Alliance’i vägede rivis Kabuli, keksides justkui two-step’i rütmis sõdurite conga-rivis T-55 tanki järel, et vältida maamiine. Mäletan, kuidas üks sõdur rivist eemaldus, et ühest talumajast toitu otsida. Tuhmi pauguga lõhkev miin rebis tal jalad otsast. See oli ammu. Veel enne, kui hakkasin tõeliselt kõndima ja olin miljoni aasta vanune või vanemgi.

Omina Begum puhkab Wuch Urguntis oma maja katusehütis. Okstest, lehtedest ja rohukõrtest onni nimetatakse kapa’ks. Suvekuudel pakub see päeval päikesevarju ja öösel on seal lahedam magada.

Afganistani Wakhani koridor on üks maailma kaugeimaid asustatud paiku. Badahstani provintsi pikendusena siksakitab see umbes 320 kilomeetrit Tadžikistani ja Pakistani vahel ning jõuab välja Hiina jäätipulisele lääneküljele. Venemaa ja Britannia loodud puhvertsoonina, eraldama 19. sajandil nende Aasia impeeriumeid, kuulub see raskesti ligipääsetav ning geopoliitikast ja ajast hüljatud koridor endiselt Afganistani alla. Tööstusest puutumata karjamaadel ja kaljuseina äärde rajatud külakestes elab umbes 17 000 talunikku ja rändkarjakasvatajat. Sealtkaudu pidin suunduma Lõuna-Aasiasse.

Ületasime Ishkashimis Tadžikistani piiri. Kuusteist aastat oli möödunud sellest ajast, kui olin sõjakorrespondendina Afganistani tolmus rühkinud. See maa oli palju muutunud.

Minu Afganistani mälestustes ringlesid relvastatud mehed Hiluxi pikapites ja ameeriklaste B-52 lennukitest heidetud 230-kiloste pommide põrutused. Olin sõja ajal möödunud enese teadmata sõjakoledusi ümbritsevatest vaiksetest paikadest. Vaene, inimtühi ja Hindukušiga vägivalla eest kaitstud Wakhani koridor tundus aga rahuoaasina. Matkasime kartmatult üle küpsete nisupõldude, kus mehed juhtisid härjarakendeid ringiratast ja heitsid vihku nagu piiblis. Jahu jahvatati muistsetes vesiveskites. Kohalikud wakhi talunikud olid muretu loomuga ismailiidid ning naised käisid ringi katmata peaga. Talunikud kuhjasid pühade allikate äärde metsikute mägilammaste suursuguseid sarvi. Lumistel tippudel patrullisid lumeleopardid, mitte sõjaväelased. Keegi ei kandnud relva. See oli Afganistani maapiirkond sellisena, nagu olema pidi.

„Meil on praegu hiilgeaeg,“ ütles lambakarjus Dervish Ali, kelle talukoht klammerdus pääsupesana järsu jõekalda külge. „1990. aastatel ei saanud me endale isegi teejoomist lubada. Nüüd on elu hea.“

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti septembrinumbrist.

Vakhani koridori asustatud osa idapoolses otsas kärbuvad teed jalgradadeks. Pildil väänab tüdruk seal oma pere lehma saba, et kiirustada teda koju Nishtkhowri külla. Oma ainulaadsel rännakul mööda maailma suundub Salopek taamal paistvate mägede poole, mille küljed kümblevad pärastlõuna päikesepaistes.
Vakhani koridori asustatud osa idapoolses otsas kärbuvad teed jalgradadeks. Pildil väänab tüdruk seal oma pere lehma saba, et kiirustada teda koju Nishtkhowri külla. Oma ainulaadsel rännakul mööda maailma suundub Salopek taamal paistvate mägede poole, mille küljed kümblevad pärastlõuna päikesepaistes.

Vaata kõiki uudiseid

Toetajad:

Telli ajakiri

Telli National Geographic
National Geographic on maailma suurim populaarteaduslik ajakiri.
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.
Hind: e-arve püsimaksega 6,95 €, aastaks 79 €
Telli Ajakiri