Tahad magama jääda? Loe seda lugu!

25. juuli 2018, 12:52
Kahel Iraagi-missioonil käinud USA sõjaväelane Mike Morris magab koos teraapiakoera Olive’iga, EEG-müts peas. Ta osaleb Johns Hopkinsi Ülikooli teadlase Jeffrey Ellenbogeni uuringus, kus vaadeldakse, kuidas kaaslane ja magajale lastavad helid mõjutavad traumast taastumist.

Ei, tõsiselt. Pane telefon käest. Me näitame sulle, milline on tervislik ööuni. Ja kuidas sinine tehisvalgus ei lase meil saada seda piisavalt.

Me teeme eluaeg peaaegu igal ööl läbi jahmatava metamorfoosi.

Meie aju muudab läbinisti oma käitumist ja otstarvet, ähmastab meie teadvuse. Mõnda aega oleme peaaegu täiesti halvatud. Me ei saa isegi väriseda. Silmad aga sööstavad suletud laugude all siia-sinna otsekui midagi nähes ja keskkõrva tillukesed lihased liiguvad isegi vaikuses otsekui midagi kuuldes. Me oleme seksuaalselt erutunud, nii mehed kui ka naised, korduvalt. Vahel tundub meile, et oskame lennata. Me läheneme surma piirimaile. Me magame.

Fotograaf Magnus Wennmani 7-aastane poeg Wile vaatab iPad’ist multikaid, nagu on tänapäeval mõnede laste unerituaal. See stimulatsioon võib une ära ajada, aga sama teeb ka ekraanivalgus: öises valguses toodab keha vähem melatoniini – hormooni, mis aitab meil reguleerida oma bioloogilist ööpäevarütmi.

Kõik, mida me oleme une kohta teada saanud, on rõhutanud une tähtsust meie vaimsele ja füüsilisele tervisele. Meie une ja ärkveloleku muster on inimese bioloogilise olemuse keskne omadus, kohastumus eluks pöörleval planeedil, lõputus öö ja päeva vaheldumise rattas. 2017. aasta Nobeli meditsiinipreemia pälvisid kolm teadlast, kes tuvastasid 1980. ja 1990. aastatel meie rakkudes oleva molekulaarse kella, mille eesmärk on hoida meid päikesega ühes rütmis. Hiljutised uuringud on näidanud, et kui see ööpäevarütm segi paisatakse, suureneb meil näiteks suhkurtõve, südamehaiguste ja dementsuse risk.

Ometi on eluviisi tasakaalustamatus päikese tsükliga muutunud epideemiaks. „Tundub, nagu me elaksime praegu keset ülemaailmset magamatuse kahjulike tagajärgede katset,“ ütleb Harvardi Meditsiinikooli une ja tunnetuse keskuse direktor Robert Stickgold. Tänapäeval magab keskmine ameeriklane öösiti alla seitsme tunni, umbes kaks tundi vähem kui sajand tagasi. Selle peamiseks põhjuseks on ohtrad elektrituled, aga ka televiisorid, arvutid ja nutitelefonid. Oma rahutus tehisvalgusega üle kallatud maailmas mõtleme sageli unest kui vastasest, olekust, mis röövib meilt produktiivsust ja lõbu. Thomas Edison, kes andis meile elektripirnid, nimetas und absurdsuseks, halvaks kombeks. Ta uskus, et lõpuks saame me sellest täielikult lahti.

Jaapani mõiste inemuri, ’kohal olles magamine’, tähendab erilist tukastamise vormi, kus inimene tukub kohas, mis ei ole magamiseks mõeldud, näiteks metroos või kontoris või koguni pidulikul õhtusöögil. Kui sa just ei ole juba logardina tuntud, võib natuke inemuri’t isegi su tööalast mainet tõsta: see näitab, et sa töötad end oimetuks.

Täispikk ööuni tundub nüüd nii haruldase ja vanamoodsana nagu käsitsi kirjutatud kiri. Kõik me teeme unega haltuurat, võitleme unetuse vastu unerohtudega, kaanime kohvi, et haigutusi laksuga ära ajada, eirates seda keerulist reisi, mida loodus on meid loonud igal õhtul ette võtma. Heal ööl tiirutame neli-viis korda läbi mitme unefaasi, millest igaühel on erinevad omadused ja eesmärgid – see on nagu sõit mööda serpentiini, sürrealistlik laskumine ühte teise maailma.

1. ja 2. faas

KUI ME UINUME, JÄÄB MEIE AJU AKTIIVSEKS JA SÖÖSTAB MONTEERIMA – OTSUSTAMA, MILLISED MÄLESTUSED ALLES HOIDA JA MILLISED MINEMA VISATA.

Esmane üleminek käib kähku. Inimese kehale ei meeldi kahe oleku vahel venitada, ukselävel seista. Me eelistame olla kas ühes või teises olekus, ärkvel või uinunud. Nii kustutamegi tuled, heidame voodisse ja suleme silmad. Kui meie ööpäevarütm on kindlalt seotud päevavalguse ja pimeduse vaheldumisega ja kui meie sügavas ajusopis asuv käbikeha pumpab melatoniini, andes märku, et on öö, ja kui terve rodu muid süsteeme selle järgi joonduvad, teevad meie närvirakudki ruttu sedasama.

Närvirakud, mida on inimesel umbes 86 miljardit, moodustavad aju interneti: nad peavad üksteisega elektriliste ja keemiliste signaalide kaudu sidet. Kui me oleme täiesti ärkvel, moodustavad närvirakud tungleva massi, rakkude äikesetormi. Kui nad annavad ühtlaseid rütmilisi signaale, mis väljendub elektroentsefalogrammil ehk EEG-l korralike laineliste joontena, siis näitab see, et aju on pööranud pilgu sissepoole, ärkvelolekuaja kaosest eemale. Samal ajal surutakse meie meeleretseptorite tundlikkus alla ja peagi me magame.

Teadlased kutsuvad seda 1. faasiks, kergeks uneks. See kestab umbes viis minutit. Seejärel kerkib aju sügavustest seeria elektriimpulsse, mis annavad laenguid meie ajukoorele, ajupoolkerasid katvale kurrulisele hallainele – keele ja teadvuse kodule. Need unespindliteks ehk -värtnateks nimetatavad poolesekundilised puhangud näitavad, et me oleme jõudnud 2. unefaasi.

Helilooja Max Richter juhatab Pariisi Filharmoonias teaduspõhiselt komponeeritud teost „Uni“, mis peaks soodustama värskendavat und. See kestab üle kaheksa tunni.

Meie aju ei ole magamise ajal vähem aktiivne, nagu kaua arvati, vaid tegutseb lihtsalt teistmoodi. Arvatakse, et spindlid stimuleerivad ajukoort talletama hiljuti saadud teavet ja võib-olla ka seostama seda teadmistega, mis on juba kinnistunud pikaajalises mälus. Unelaborites, kus inimestele on antud teatavaid uusi vaimseid või kehalisi ülesandeid, suureneb neil järgmisel ööl unespindlite sagedus. Näib, et mida rohkem spindleid neil on, seda paremini suudavad nad järgmisel päeval ülesannet täita.

Osa eksperte on oletanud, et inimese öiste spindlite tugevus võib isegi näidata üldist intelligentsust. Uni loob sõna otseses mõttes seoseid, mida sa poleks teadlikult iial suutnud luua. Vaistlikult oleme me seda mõistnud. Mitte keegi ei ütle, et täis kõht on tühjast kõhust targem, vaid alati on hommik õhtust targem.

Ärkvel aju on optimeeritud väliste stiimulite kogumiseks, magav aju aga kogutud teabe kinnistamiseks. Ehk teisisõnu, öösel läheme me salvestamiselt üle monteerimisele, see muutus on molekulide tasandil mõõdetav. Me ei talleta oma mõtteid lihtsalt masinlikult, vaid magav aju juhendab aktiivselt, millised mälestused alles hoida ja millised minema visata.

Aju ei pruugi teha tarka valikut. Uni tugevdab meie mälu nii võimsalt (mitte ainult 2. faasis, milles me veedame umbes poole uneajast, vaid kogu ringitava öise reisi vältel), et kõige parem oleks, kui näiteks mõnelt põrgulikult missioonilt tulnud kurnatud sõdurid ei heidaks kohe magama. Los Angelese California Ülikooli neuroteadlase Gina Poe sõnul peaksid sõdurid traumajärgse stressisündroomi ärahoidmiseks ärkvele jääma kuueks kuni kaheksaks tunniks. Tema ja teiste uuringud näitavad, et kui kohe pärast mingit ränka sündmust magama jääda, enne kui osa kogetud katsumusest on vaimselt lahendatud, muudab magamine selle kogemuse suurema tõenäosusega pikaajaliseks mälestuseks.

2. faas võib öö esimese pooleteisetunnise unetsükli ajal kesta kuni 50 minutit. (Järgmistes tsüklites on selle osa tavaliselt väiksem.) Mõnda aega võivad spindlid saabuda iga paari sekundi tagant, aga seejärel need pursked vaibuvad, pulss aeglustub. Meie sisetemperatuur langeb. Viimnegi teadlikkus välismaailmast kaob. Me alustame pikka sukeldumist 3. ja 4. faasi, une sügavatesse osadesse.

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti augustinumbrist.

Vaata kõiki uudiseid

Toetajad:

Telli ajakiri

Telli National Geographic
National Geographic Eesti pakub harivat lugemist kogu perele.
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.
Ajakirjal on 87 000 lugejat.
Hind: e-arve püsimaksega 6,49 €, aastaks 75 €
Telli Ajakiri