Linnuhukk merel, ja mida meie saame ära teha

26. juuni 2018, 09:56
Kalalaevad pakuvad merelindudele külluslikku toidulauda, aga neile 2017. aastal Lõuna-Aafrika Vabariigi vetest tuuniõngedega püütud albatrossidele
ja suur-tormilindudele said nad saatuslikuks. Tänu säästvatele kalapüügitavadele on aastane
lindude kaaspüük Lõuna-Aafrika Vabariigi vetes nüüd kahanenud vaid sadadeni. Üle maailma aga tapavad
ainuüksi õngejadad igal aastal üle 300 000 merelinnu.

Merelinde hukkub laastaval hulgal. Nende päästmine algab nende kohta rohkem teada saamisest.

Kujuta ette saledat hiirhalli vaevu kuldnokasuurust lindu, kes veedab enamiku oma elust avaookeanil.

Iga ilmaga ja kuitahes külma veega püüab tuhk-tormipääsu, alla 40 grammi kaaluv soojavereline olend, lainete vahelt pisikesi kalu ja ookeani selgrootuid. Jalad rippu vee kohal laperdades, varbad veepinda kammimas, jätab ta mulje, nagu ta kõnniks vee peal, otsekui piibli Peetrus.

Rühmana on tormipääsud ühed maailma arvukamad ja laiema levikuga linnud, aga tuhk-tormipääsud on haruldased, neid leidub ainult California vetes. Neil on eripärane tugev muskust meenutav lõhn, udus on neid lõhnast tunda. Kõige kodusemalt tunnevad nad end vee kohal, aga nagu kõik linnud, vajavad nad munemiseks ja poegade kasvatamiseks maismaad. Pesitseda eelistavad nad häirimatutel saartel. Et jääda röövloomadele märkamatuks, pesitsevad nad maa sees, kas kaljupragudes või urgudes, ja käivad sisse-välja ainult öösiti.

Teadlased uurivad guaanokormoranidest Punta San Juani poolsaarele maha jäänud tihedat pesastikku. Kahe meetri kõrgune betoonmüür, mille guaanotööstus rajas, et kormoranide pesitsuspaika röövloomade eest kaitsta, tegi sellest Lõuna-Peruu poolsaarest sisuliselt saare. Guaanokormoranid on ühed maailma kõige tihedamalt pesitsevad merelinnud, ruutmeetril on kolm-neli pesa.

Faralloni saarte riiklikul looduskaitsealal, San Francisco Kuldvärava sillast 50 kilomeetrit lääne pool, on üks kohalik kunstnikerühmitus ehitanud peasaarele vanade hoonete varemetest pärit betoonikamakatest kipaka iglu. Selle väikesest uksest pääseb pleksiklaasiga vooderdatud madalasse ruumi. Kui sa lähed sinna mõnel suveööl ja näitad punast valgust (mis häirib linde vähem kui valge valgus), näed ehk kusagil kividevahelise prao põhjas kannatlikult muna peal istuvat tuhk-tormipääsut, kes paistab seal veel pisema ja õrnemana kui ta paistaks vee peal. Võib-olla kuuled ka ühe tema peidulise naabri öist laulu, pehmet ja meloodilist vurisevat heli, mis ilmub kaljudest nagu hääl mingist muust maailmast: merelindude maailmast, mis hõlmab kaht kolmandikku meie planeedist, aga jääb meile enamasti nähtamatuks.

Kuni hiljutise ajani oli nähtamatus merelindudele eelis, nende kaitserüü. Nüüd aga, mil invasiivsed röövliigid ja töönduslik kalapüük on nende olemasolu ohtu seadnud, vajavad nad inimeste kaitset. Ja raske on hoolida lindudest, keda sa ei näe.

Praegu on Faralloni saared nagu väike värav minevikku, mil merelinde oli kõikjal ohtralt. Kui ma 2017. aasta juunis peasaarel käisin, pesitses seal üle poole miljoni linnu. Hüljestest ja merilõvidest kihava sügavsinise veega ümbritsetud saare järskudel nõlvadel ja hõreda taimestikuga tasasel maal paistis lunne ja krüüsleid ja kormorane, tillukesi pontsakaid hallörde, kentsakaid sarvilisi sarvörde ja minu meelest kaugelt liiga palju kiltkajakaid. Kajakapojad olid koorumas ja mitte kusagil polnud võimalik kõndida, ilma et sa ajaksid raevu nende vanemad, kes seepeale kisasid kõrvulukustavalt ja tõusid lendu, et pommitada sissetungijaid haisvate väljaheidetega.

Üks Uus-Meremaa Chathami saartest on Te Tara Koi Koia (Püramiid), ohualti Chathami pagualbatrossi ainus pesitsuspaik. Igal aastal pesitseb seal umbes 5000 paari. Aprillist juulini lendab enamik neist 9500 kilomeetri kaugusele Lõuna-Ameerika looderannikule ja sealt hoovuse kannul põhja poole Peruuni.

Kajakad olid kadalipp, mis tasus läbimist, et jõuda saare lõunatirgukolooniateni. Ühel hommikul läksin koos looduskaitserühmituse Point Blue bioloogi Pete Warzybokiga, kelle organisatsioon aitab USA kalandus- ja looduskaitseametil Farallonide loomastikku seirata, vineerist varje juurde, kust avaneb vaade ühele lõunatirkude suurlinnale. Lainevahuste rannakaljudega lõppevat lauget kivist maasäärt katsid otsekui jämedalt jahvatatud piprateradest vaibana 20 000 mustvalget lindu. Tirgud seisid õlg õla kõrval nagu pingviinid ja haudusid muna või valvasid tillukest tibu, igaüks kõigest 150 ruutsentimeetri suurusel platsikesel. Koloonias valitses vaikse töökuse õhkkond. Aeg-ajalt puhkes tasane kloksumine, tirkude kohal purjetasid ähvardavad kajakad, otsides hommikusöögi võimalusi, ja vahetevahel läks mõni kohmakalt maanduv või endale õhkutõusuks ruumi tegev tirk naabriga jagelema. Ent lahkhelid lõppesid sama äkki nagu nad algasid ja linnud hakkasid jälle rahulikult sulgi sugema, justkui midagi poleks juhtunud.

„Tirgud teevad omi tegemisi,“ märkis Warzybok. „Nad pole kõige nutikamad linnud.“

Tirkude omad tegemised seisnevad pühendumises. Lahkuminekud pole tirkudel just päris kuulmatud, aga enamasti loovad nad tugeva paarisideme ja võivad elada 30 aastat või kauemgi, tulles aastast aastasse tagasi samale tillukesele territooriumile, et seal üksainus tibu üles kasvatada. Vanemad jagavad haudumiskohustusi võrdselt. Üks neist jääb kolooniasse, teine lendab ookeani kohal ringi ja sukeldub vette anðooviste, noorte meripuukide või mille iganes muu kättesaadava järele. Kui lind pikalt toitumisretkelt tagasi jõuab, ei raatsi maha jäänud vanem, üha näljasem ja linnusõnnikust vöödiline, ikkagi muna maha jätta. Kohalikelt võib kuulda lustakat lugu tirguemast, kelle muna veeres kohe pärast munemist mäest alla. Ilmus kajakas ja neelas muna alla, seisatas hetke, tohutu muhk kurgus, ja oksendas muna uuesti välja. Muna veeres veel allapoole ja tabas üht seisvat tirku, kes ronis kähku muna peale ja asus seda hauduma.

„Kui neil muna pole, hauvad nad kivi või mõnd taime. Nad panevad kala koorumata muna peale, üritades seda toita. Ja nad ei anna alla. Nad võivad istuda 75 või 80 päeva surnud muna otsas,“ rääkis Warzybok.

Näritud kuklaga hallpea-albatrossi tibu lähisantarktilisel
Marioni saarel on võigas näide invasiivsete liikide ohtlikkusest merelindudele. Seni täielikult mõistmata
põhjustel on hiired, kelle inimesed 200 aastat tagasi saarele tõid, hakanud öösiti linde sööma. Et linnul ei ole
selle uue ohu ees instinktiivset hirmu, istub ta passiivselt, kui hiired tema liha näkitsevad, kuni ta sureb.

Tirgutibud lähevad vette vaevu kolmenädalastena, mil nad veel lennata ega sukelduda ei oska. Isad lähevad nendega kaasa ja püsivad kuude kaupa nende kõrval, toites neid ja õpetades neid kala püüdma, sellal kui emad, kes on munemisele palju kaloreid kulutanud, lähevad omapead merele taastuma. Vanemlik pühendumus ja võrdne tööjaotus tasuvad end ära. Faralloni lõunatirkude pesitsusedukus on väga kõrge, tavaliselt üle 70 protsendi, ja nad on üks Põhja-Ameerika arvukamaid pesitsevaid merelinde. Nii üüratu kui see koloonia, mida me Warzybokiga vaatamas käisime, ka polnud, pesitses seal vähem kui 5 protsenti selle saare lõunatirkudest.

Tirkude nüüdne arvukus on ühe pika kurva loo õnnelik (vähemalt siiani õnnelik) lõpp. Kakssada aastat tagasi pesitses Farallonidel kuni kolm miljonit tirku. 1849. aastal, kui kullapalavik tegi San Franciscost hoogsalt kasvava linna, sai Faralloni saartest sellele linnufarmideta linnale ahvatlev sihtmärk. 1851. aastaks korjas firma Farallone Egg Company pagaritöökodadele ja restoranidele müümiseks pool miljonit tirgumuna aastas. Nende munakorjajad saabusid kevadel paadiga, tegid kõik juba munetud munad katki ja seejärel korjasid kokku kõik värskelt munetud munad. Järgmise poole sajandiga korjati Farallonidelt vähemalt 14 miljonit tirgumuna. Tirkude pesapaigatruudus hoidis neid aastast aastasse tagasi tulemas – vaid selleks, et nende pühendumise objekt neilt röövitaks.

1910. aastaks oli peasaarele järele jäänud alla 20 000 tirgu. Ka siis, kui mune enam ei korjatud, langes tirke majakavahtide poolt saarele toodud kasside ja koerte ohvriks, ja neid hukkus hulgi ka merel nafta tõttu, mida San Francisco lahte sisenevad laevad oma tanke tühjendades vette lasid. Tirkude arvukus hakkas päriselt taastuma alles pärast 1969. aastat, mil peasaarest sai riiklik looduskaitseala. Ja seejärel, 1980. aastate alguses, langes see taas järsult.

Põhjuseks oli valimatu kalapüügiviis, mida tuntakse nakkevõrgupüügina. Hiigelsuurtesse võrkudesse jääb kinni mitte ainult kalu, keda tahetakse püüda, vaid ka pringleid, saarmaid, kilpkonni ja sukelduvaid merelinde. Praegu hukkub maailmas nakkevõrkudes igal aastal vähemalt 400 000 merelindu: põhjapoolsetes vetes tirke, lunne ja sukelparte, Lõuna-Ameerika vetes pingviine ja torminiglaseid. Ainuüksi tirke võib neis igal aastal hukkuda sama palju nagu 1989. aastal Alaska vetes 146 000 tirku tapnud Exxon Valdeze katastroofis.

1980-ndate keskel märkasid paljud USA osariigid, sealhulgas California, seda laastamistööd ja kehtestasid nakkevõrgupüügile ranged piirangud või lausa keelud. Tulemuseks oli Faralloni saarte tirguasurkonna kiire kasv. Viimase 15 aastaga on tirgud, keda nakkevõrgupüük enam ei ohusta ja kes saavad nüüd vabalt omi tegemisi teha, enda arvukuse neljakordistanud. Nüüd ohustab nende püsimajäämist Farallonidel ainult see, kui kliimamuutus või ülepüük rikub nende toiduallika.

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti juulinumbrist.

Vaata kõiki uudiseid

Toetajad:

Telli ajakiri

Telli National Geographic
National Geographic on maailma suurim populaarteaduslik ajakiri.
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.
Hind: e-arve püsimaksega 6,95 €, aastaks 79 €
Telli Ajakiri