Kliima kütab kirgi: viimase 30 aasta õppetund

26. juuni 2018, 09:46
Napa maakonna veiniistanduse taustal lõõmav tulekahju on üks vähemalt 12-st 2017. aasta oktoobris Põhja-Californias möllasid põlengust. Kuumus ja põud olid piirkonda kimbutanud juba aastaid.

Kuni meil õnnestus veenda inimesi, et kliimamuutus on saastega seotud probleem, on sellest saanud midagi enamat ...

Kolmkümmend aastat tagasi jõudis esilehtedele uudis, et fossiilkütuste ja vihmametsade põlemisest tingitud ning soojust akumuleerivad heitkogused võivad ohustada keskkonda.

Selleks oli vaja sajandipikkust teadustööd ja suurt muutust mõtteviisis. Näiteks hindas teedrajav Rootsi teadlane Svante Arrhenius 1896. aastal esimesena laialdasest söepõletamisest tingitud kliimasoojenemise ulatust ja nägi seda eelkõige õnnistusena, mis ergutab põllumajandust ja loob „rahulikuma, parema kliima, iseäranis Maa külmemates piirkondades.“

Järgnevatel aastakümnetel ilmus siin-seal vaid üksikuid uudiseid, nende seas väga selgepilguline artikkel 1956. aastal New York Timesis, mis kirjeldas, kuidas energiatootmisest tekkivate kasvuhoonegaaside heitkoguste akumuleerumine toob kaasa pikaajalisi muutusi keskkonnas. Artikli lõppsõnas ennustati seda, millest on kujunenud peamine takistus kahjulike heidetega toimetulekul: fossiilkütuste rohkust. „Sütt ja naftat leidub endiselt rikkalikult ning see on paljudes maailma paikades odav, seega on igati põhjust arvata, et tööstus tarbib neid seni, kuni see on tulus.“

1988. aasta lõpus, pärast seda, kui mitmed tegurid olid juhtinud tähelepanu kasvuhooneefektile, asutati valitsustevaheline kliimamuutuste rühm. Tol aastal kimbutasid Ameerika Ühendriike ränk põud ja kuumus ning Amazonase vihmametsas ja Yellowstone’i rahvuspargis möllasid tohutud tulekahjud. Vaid aasta varem oli asutud otsima lahendust, kui maailma riigid allkirjastasid Montreali Protokolli, milles ette nähtud meetmetega piiratakse atmosfääri kaitsvat osoonikihti ohustavate sünteetiliste ühendite kasutamist.

Selgusehetk saabus 23. juunil ehmatava avaldusega Senatis. Kliimateadlane James E. Hansen, kes oli hakanud kõrvetavkuuma Veenuse asemel uurima inimeste mõjutatud Maa atmosfääri, teatas keerutamata, et avastatud on kasvuhooneefekt, mis muudab nüüd meie kliimat.

Sama kuu lõpus Torontos, esimest korda toimuval Muutuva Atmosfääri Maailmakongressil sai alguse minu ajakirjanduslik uurimus kliimamuutuste teaduse, mõjude ja sellega seotud energiavalikute kohta. Olen seda jätkanud, liikudes põhjapooluselt Valgesse Majja ning päikesetehnoloogia laboritest ja tuumajaamade kütusebasseinidest Vatikani. Üksikasjad on küll muutunud, aga mitmeski mõttes on põhiteemad püsinud võrreldes 1988. aastaga enam-vähem samad.

Avaldasin 1988. aasta oktoobris ajakirjas Discover kaaneloo, mis käsitles Miamit ähvardavat üleujutust, orkaanide võimsuse tõenäolist kasvu, ennustatavat Hiina heidete suurenemist, California lumikatte ja seega ka veevarustuse ohustatust ning muudki. Samuti kirjeldas artikkel siiani püsivat rõhuvat ebakindlust seoses kliimasoojenemise teaduslike ennustustega. Artikkel lõppes Harvardi Ülikooli tollase ja praeguse professori Michael B. McElroy tsitaadiga: „Kui otsustame sellele väljakutsele vastu astuda, küllap suudame muutusi oluliselt pidurdada, mis annab meile aega arendada mehhanisme, et minimeerida kahju ühiskonnale ja ökosüsteemidele. Või pigistame silmad kinni, loodame parimat ja maksame kahjud kinni siis, kui need sisse kasseeritakse.“

See hoiatus kõlab arvatavasti tuttavalt. Teadlased, kliimakaitsjad ja murelikud poliitikud on sellest ajast saadik teinud sarnaseid avaldusi. Hoolimata nende hoiatustest on heitkogused ikkagi suurenenud. Norras Oslos asuva Rahvusvaheliste Kliimauuringute Keskuse teadlane Glen Peters kaardistas süsinikdioksiidi taseme tõusu atmosfääris alates aastast 1870 ja leidis, et ligi pool sellest on tulnud inimtekkelistest heidetest viimase 30 aasta jooksul.

Taastuvenergia tehnoloogiate valdkonnas toimub praegu palju ning päikese- ja tuuleenergia süsteemid arenevad jõudsalt; akude võimsus kasvab, et lambid põleksid ka siis, kui päike ei paista ja ilm on tuuletu. Ent üle 85 protsenti maailma energiajanust rahuldavad endiselt fossiilkütused. Sellal kui vaesus väheneb, pärsib energiasäästlikkust ja taastuvenergia levikut endiselt kasvav nõudlus fossiilkütuste järele. USA-s ja suures osas Euroopast on vähese süsinikdioksiidiheitega tuumaenergia kasutamine taandumas, kuna kogukonnad nõuavad varasemate hirmutavate kogemuste tõttu vananevate tuumajaamade sulgemist ja suured kulud pärsivad uute jaamade arendamist.

Miks meil ei ole inimtekkelise kliimamuutuse pärssimises olulisi edusamme?

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti juulinumbrist.

Vaata kõiki uudiseid

Toetajad:

Telli ajakiri

Telli National Geographic
National Geographic Eesti pakub harivat lugemist kogu perele.
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.
Ajakirjal on 87 000 lugejat.
Hind: e-arve püsimaksega 6,49 €, aastaks 75 €
Telli Ajakiri