Plastjäätmetel on ränk mõju loomadele, aga meile endale?

29. mai 2018, 17:16
Merikilpkonn on Hispaania ranniku lähedal Vahemeres plastist kalavõrku kinni jäänud. Ta suutis kaela veest välja sirutada, et hingata, aga oleks hukkunud, kui fotograaf poleks teda välja
harutanud. Mahajäetud „kummitusvõrgud“ on merekilpkonnadele väga ohtlikud.

Pisikesed plastitükid kahjustavad mereloomi, sealhulgas kalu, karpe ja vähke, keda me sööme. Kas ka inimesi? Teadlased püüavad kiiruga välja selgitada.

Debra Lee Magadini seab ühes Columbia Ülikooli Lamont-Doherty Maa-observatooriumi laboris preparaadi mikroskoobi alla ja klõpsab põlema ultraviolettlambi. Ta on ostnud kalaturult kreveti ja uurib nüüd üksipulgi selle vedeldatud seedekulglat, laksutades tähendusrikkalt keelt. Preparaadi millimeeterhaaval läbi uurinud, pahvatab ta: „See krevett on üksainus suur plastikiud!“ Selle sisikonnas helendab seitse Niiluse punasega värvitud plastikõverikku.

Igal pool maailmas vaatlevad Magadini-sugused teadlased mikroskoobi all imepisikesi plastikübemeid – kiude, kilde või mikrokuule –, mis on jõudnud nii loodusest püütud kui ka kasvandustes peetud mere- ja mageveeloomadesse. Teadlased on leidnud mikroplaste 114 veeloomaliigist, ja üle poole neist liikidest jõuavad meie toidulauale. Nüüd püüavad nad kindlaks teha, mida see inimese tervisele tähendab.

Selle kure vabastas ühel Hispaania prügimäel kilekotist fotograaf. Üks kott võib tappa mitu korda: korjus laguneb, aga plast võib kellegi taas lõksu püüda või lämmatada.

Siiani ei ole teadlastel tõendeid, et mikroplastid – alla viie millimeetri suurused tükid – kahjustaksid kalu asurkonna tasandil. Meie toiduvarud ei paista ohus olevat, vähemalt niipalju kui me teame. Küll aga on nüüdseks tehtud piisavalt uuringuid, mis näitavad, et kalad, karbid ja vähid, keda me armastame süüa, sellise plasti rohkusest kannatavad. Igal aastal voolab rannikualadelt ookeanidesse 5-13 miljonit tonni plastprügi. Päike, tuul, lained ja soojus lagundavad selle pisemateks tükikesteks, mis paistavad planktoni, karpide, kalade ja isegi vaalade pilgule väga toidu moodi.

Katsed näitavad, et mikroplastid teevad veeloomadele (ka veekilpkonnadele ja -lindudele) halba: ummistavad nende seedekulglat, vähendavad söögitungi ja muudavad loomade toitumiskäitumist, ning kõik see pärsib nende kasvu ja paljunemist. Mõne liigi loomad jäävad nälga ja surevad, kõht plastist pungil.

Peale mehaanilise mõju on mikroplastidel ka keemilisi mõjusid, sest plastide pinna külge jääb kinni maalt meredesse uhutavaid vees vabalt hõljuvaid saasteaineid, näiteks polüklooritud bifenüüle (PCB-sid), polüaromaatseid süsivesinikke (PAH-e) ja raskmetalle.

Toronto Ülikooli ökoloogiaprofessor Chelsea Rochman leotas peenestatud polüetüleeni (millest tehakse mõnda tüüpi kilekotte) kolm kuud San Diego lahes. Seejärel pakkus ta seda saastunud plasti kaks kuud koos laboritoiduga Jaapani riisikaladele, pisikestele kaladele, keda sageli uuringutes kasutatakse. Kaladel, kes olid söönud sel viisil töödeldud plasti, oli rohkem maksakahjustusi kui neil, kes olid söönud puhast plasti. (Maksakahjustustega kalade ainevahetus tuleb kehvemini toime ravimite, pestitsiidide ja teiste saasteainetega.) Üks teine katse näitas, et austritel, kes söövad tillukeste tükikestena polüstüreeni – materjali, millest tehakse kaasa müüdava toidu karpe –, on vähem marjateri ja vähem liikuv sperma.

Plastireostusest kannatavate magevee- ja mereorganismide nimekiri ulatub sadade liikideni.

Seda, kas mikroplastid meid mereandide söömise kaudu kahjustavad, on raske tuvastada, sest me oleme sellest materjalist läbi imunud – seda leidub õhus, mida me hingame, nii kraani- kui ka pudelivees, mida me joome, toidus, mida sööme, ja riietes, mis meil seljas on. Veelgi enam, plast ei ole üksainus asi. Sellel on palju vorme ja see sisaldab väga erinevaid lisaaineid: pigmente, UV-stabilisaatoreid, märgumisvastaseid aineid, leegiaeglusteid, kõvendeid (nagu BPA – bisfenool A) ja pehmenditena lisatavaid ftalaate – mis võivad lekkida ümbrusse.

Mõnda neist kemikaalidest peetakse endokriinfunktsiooni kahjustajateks – aineteks, mis häirivad normaalset hormonaaltalitlust, soodustades isegi kaalutõusu. Leegiaeglustid võivad häirida loodete ja laste aju arengut, muud plastidesse jäävad ained võivad tekitada vähki või väärarendeid. Üks toksikoloogia põhitõdesid ütleb, et mürgi teeb mürgiks doos, aga paljud neist kemikaalidest – näiteks BPA ja selle lähisugulased – paistavad kahjustavat laboriloomi ka sellistes doosides, mida mõnedes riikides peetakse inimesele ohutuks.

Mõned loomad elavad plastimaailmas. Need hüäänid otsivad süüa ühes Etioopia Hareri linna prügilas. Nad ootavad prügiautosid ja leiavad prügist enamiku oma toidust.

Mere mikroplastide mõju inimese tervisele on keeruline uurida, sest inimestel ei saa paluda katseks plasti süüa, samuti sellepärast, et plastid ja nende lisaained käituvad erinevas füüsilises ja keemilises kontekstis erinevalt, ning ka kuna nende omadused võivad muutuda, kui nad toiduahelat pidi edasi kanduvad ning loomad neid seedivad, söövad ja väljutavad. Me ei tea peaaegu mitte midagi sellest, kuidas mõjutab veeorganismides leiduvate plastide toksilisust toidu töötlemine või millisest saastatuse tasemest alates nad võivad meile kahjulikud olla.

Hea uudis on see, et enamik mikroplaste, mida teadlased on uurinud, paistavad jäävat kalade sisikonda ega jõua lihaskudedesse, mida me sööme. ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon (FAO) järeldab ühes raportis, et tõenäoliselt söövad inimesed mikroplasti vaid tühistes kogustes, isegi need, kes söövad palju karpe ja austreid, mida süüakse tervena. Samuti tuletab FAO meile meelde, et kalu süüa on kasulik: see vähendab südame-veresoonkonna haiguste riski, ja kalad sisaldavad ka rikkalikult toitaineid, mida teistes toitudes on vähe.

Ikkagi on teadlased meres leiduvate plastide tervisemõju pärast mures, sest, nagu öeldud, plaste on kõikjal ja lõpuks lagunevad nad nanoplastideks, mille läbimõõt on alla tuhandiku millimeetri – ehk teisisõnu, nad on nähtamatud. Ärevaks teeb, et need tibatillukesed plastiosakesed võivad tungida rakkudesse ning liikuda kudedesse ja elunditesse. Kuna aga teadlastel pole analüüsimeetodeid, millega nanoplaste toidus kindlaks teha, pole neil andmeid, kas neid seal on ja kui palju neid toiduga inimorganismi jõuab.

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti juuninumbrist.

Et hoovustega edasi liikuda, haagivad merihobukesed end triiviva mererohu või muu loodusliku hõljumi külge. See merihobuke hoiab Indoneesia Sumbawa saare reostunud vetes kinni plastist varrega vatipulgast. „Ma soovin, et seda fotot poleks olemas,“ ütleb fotograaf Justin Hofman.

Vaata kõiki uudiseid

Toetajad:

Telli ajakiri

Telli National Geographic
National Geographic on maailma suurim populaarteaduslik ajakiri.
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.
Hind: e-arve püsimaksega 6,95 €, aastaks 79 €
Telli Ajakiri