Plast: Me tegime selle. Me sõltume sellest. Me upume sellesse.

29. mai 2018, 18:25
Perekond võtab Bangladeshis ühe Buriganga lisajõe silla all plastpudelitelt
silte maha ja eraldab rohelisi pudeleid
läbipaistvatest, et müüa nad jäätmete
kokkuostu. Siinsed jäätmekorjajad teenivad kuus keskmiselt 81 eurot.

Kui plast oleks leiutatud siis, kui palverändurid purjetasid Mayfloweriga Inglismaalt Plymouthist Põhja-Ameerikasse, ja kui Mayfloweri reisivarudeks oleksid olnud pudelivesi ja kilepakendis näksid, oleks nende plastprügi tõenäoliselt alles veel praegugi, neli sajandit hiljem.

Kui palverändurid oleksid olnud paljude tänapäeva inimeste moodi ning lihtsalt visanud oma tühjad pudelid ja pakendid üle parda, oleksid Atlandi lained ja päike lagundanud kogu selle plasti tillukesteks tükkideks. Ja võib-olla triiviksid need kübemed ikka veel maailma ookeanides, tõmmates külge toksiine (lisaks neile, mis neis juba on) ja oodates, kuni mõni õnnetu kala või auster – ja lõpuks võib-olla keegi meist endist – ta ära sööb.

Me peaksime olema tänulikud, et palveränduritel plasti ei olnud, mõtlesin hiljuti rongiga mööda Inglismaa lõunarannikut Plymouthi sõites. Olin teel kokku saama mehega, kes pidi aitama mul paremini aru saada kogu sellest korralagedusest, mille me oleme plastidega tekitanud, eriti ookeanis.

Kuna plast leiutati alles 19. sajandi lõpus ja selle tootmine sai õige hoo sisse alles 1950. aasta paiku, on meil tegemist kõigest 8,3 miljardi tonni plastiga. Sellest üle 6,3 miljardi tonni on saanud jäätmeteks. Ja neist jäätmetest tervelt 5,7 miljardit tonni pole prügikasti jõudnud. Teadlased olid rabatud, kui nad need arvud 2017. aastal välja rehkendasid.

Bangladeshi pealinn Dhaka. Kui kileprügi on Buriganga jões puhtaks pestud, laotab Noorjahan selle kuivama ja pöörab seda regulaarselt, tegeledes samal ajal ka oma poja Momoga. Lõpuks müüakse see materjal ühele ümbertöötlejale. Üle maailma jõuab ringlusse alla viiendiku kogu plastist, USA-s alla kümnendiku.

Mitte keegi ei tea, kui palju ringlusse võtmata plasti jõuab ookeani, Maa lõpphoidlasse. 2015. aastal köitis Georgia Ülikooli tehnikateadlane Jenna Jambeck rahvusvahelist tähelepanu ligikaudse hinnanguga: ainuüksi rannikualadelt jõuab igal aastal ookeani 4,8-12,7 miljonit tonni plasti. Enamikku sellest ei visata merre laevadelt, vaid see loobitakse hooletult maale või jõgedesse, peamiselt Aasias. Seejärel puhub tuul või uhub vesi selle merre. „Kujuta ette, et kõigi maailma randade igal rannajoone meetril lösutab 15 poekilekotti, mis on pungil täis plastprügi,“ ütleb Jambeck. See vastaks umbes 8 miljonile tonnile, tema arvutuste järgi meilt igal aastal ookeani jõudva plastikoguse keskmisele. Pole teada, kui kaua võtab aega, kuni see plast looduses täielikult koostismolekulideks laguneb. Teadlaste hinnangud kõiguvad vahemikus 450 aastat kuni „ei lagunegi kunagi“.

Senikaua tapab ookeanis triiviv plast igal aastal hinnanguliselt miljoneid mereloomi. Teada on ligi 700 liiki loomi, sealhulgas ohustatud liike, kes on plastireostusest kannatanud. Vahel on kahju silmanähtav – loom on mahajäetud kalavõrku või minema visatud kuuspakirõngastesse kinni jäänud. Nähtamatuid kahjustusi on tõenäoliselt palju rohkematel. Igat mõõtu mereliigid, zooplanktonist vaaladeni, söövad nüüd sisse mikorplasti, alla viie millimeetri läbimõõduga raasukesi. Hawaii saare ühel rannal, mis oleks pealtnäha pidanud olema puutumatu – sinna ei vii ühtki sillutatud teed –, kõndisin pahkluuni mikroplastis. See krabises mu jalge all nagu riisikrõbinad. Pärast seda sain aru, miks mõned inimesed peavad ookeaniplasti ähvardavaks katastroofiks, samaväärseks kliimamuutusega. Mullu detsembris Nairobis toimunud ülemaailmsel tippkohtumisel nimetas ÜRO Keskkonnaprogrammi juht seda ookeanide Harmagedoniks.

On siiski üks oluline erinevus. Ookeaniplast ei ole nii keeruline teema nagu kliimamuutus. Ookeaniprügi olemasolu keegi ei eita, vähemalt siiani. Selleks, et ookeaniprügi vastu midagi ette võtta, ei pea me kogu planeedi energiasüsteemi ümber tegema.

„See ei ole probleem, millele me lahendust ei teaks,“ ütleb Vermonti ressursimajanduse ekspert Ted Siegler, kes on üle 25 aasta teinud koostööd arenguriikidega nende prügimajanduse korraldamisel. „Me oskame prügi üles korjata. Igaüks oskab. Me oskame seda ladestada. Oskame ümber töödelda. Tuleb lihtsalt luua vajalikud institutsioonid ja süsteemid,“ ütleb ta. „Ja hea oleks, kui see saaks tehtud enne, kui ookeanist saab pöördumatult ja sajanditeks vedel plastisupp.“

Nestlé Waters, mis tarnib 11 protsenti maailma pudeliveest, on teatanud, et tema pooleliitristes pudelites on nüüd plasti 62 protsenti vähem kui 1994. aastal. Maine’i osariigis Hollises asuv Poland Spring on firma suurim tehas Põhja-Ameerikas.

Plymouthis, Inglismaa sügise hallis sombus, ootas kollases vihmajakis Richard Thompson, 54-aastane kiitsakas kiilaneva halli peaga mees, mind sadama servas Plymouthi Ülikooli Coxside’i merejaama juures. Thompson oli alustamas tavalist mereökoloogi karjääri – tal oli käsil doktoritöö rannakaljudel elavatest liudkodalastest ja mikrovetikatest ?, kui ta osales 1993. aastal oma esimesel rannakoristusel, Mani saarel. Sellal kui teised vabatahtlikud pöörasid tähelepanu põhiliselt plastpudelitele, kilekottidele ja plastvõrkudele, hakkas Thompson uurima peenikest prügi, kõrgveejoonel lebanud osakesi, millest keegi teine välja ei teinud. Algul polnud ta isegi kindel, et see on plast, kinnituse saamiseks pidi ta nõu pidama kohtukeemikutega.

Toona vajas lahendamist, vähemalt akadeemilistes ringkondades, üks tõeline mõistatus: teadlased imestasid, miks nad ei leia merest veel rohkem plasti. Maailma plastitoodang oli eksponentsiaalselt kasvanud – 1950. aasta 2,1 miljonilt tonnilt kasvas see 1993. aastaks 147 miljonile ja 2015. aastaks 407 miljonile tonnile ?, aga ookeanis triiviva ja randadele uhutava plasti kogus, nii ärevust tekitav kui see ka polnud, ei paistnud samas tempos suurenevat. „Tekkis loogiline küsimus: kus see siis on?“ ütles Thompson. „Me ei saa keskkonnakahju kindlaks teha, kui me ei tea, kus see on.“

Oma esimesele rannakoristusele järgnenud aastatel on Thompson aidanud leida teed vastuseni: puuduv plast laguneb nii väikesteks osakesteks, et neid on raske näha. Ühes 2004. aasta artiklis võttis ta nende kübemete kohta kasutusele mõiste „mikroplast“, ennustades – nagu selgus, õigesti –, et need osakesed võivad ookeanis suurtes kogustes akumuleeruda.

Kui me eelmisel sügisel Plymouthis kohtusime, oli Thompson koos kahe üliõpilasega just valmis saanud uuringu, mis näitas, et plasti ei lagunda ainult lained ja päike. Nad olid laborikatsetes vaadanud, kuidas rannakirbud (Orchestia gammarellus) – pisikesed krevetitaolised kirpvähilised, Euroopa rannikuvete tavalised asukad ? kugistavad kilekotitükikesi, ja kindlaks teinud, et need loomakesed võivad hekseldada üheainsa kilekoti 1,75 miljoniks mikroskoopiliseks tükiks. Eriti kiiresti närisid nad kile tükkideks siis, kui see oli kaetud mikroobse limaga, mis on nende tavapärane toit, leidis Thompsoni töörühm. Kiletükid sülitasid nad välja või need väljusid lõpuks roojaga.

Mikroplasti on leitud kõikjalt ookeanist, kust seda on otsitud, alates kõige sügavama merepõhja setetest ja lõpetades Põhja-Jäämere triivjääga – mis järgmise kümne aasta jooksul sulades võib vabastada vette ühe hinnangu järgi üle triljoni plastitüki. Mõnel Hawaii saare rannal on tervelt 15 protsenti liivast tegelikult mikroplasti terakesed. Kamilo neeme rand, kus mina jalutasin, püüab kinni prügi, mida kannab endaga Vaikse ookeani ringhoovus, kõige prügisem neist viiest tiirlevast hoovuste süsteemist, mis kannavad prügi ookeanides edasi ja koondavad seda suurteks prügisaarteks. Kamilo neemel vedeleb rannas kuhjade viisi pesukorve, pudeleid ja igasuguseid muid anumaid, küljes hiina-, jaapani-, korea-, inglis- ja vahel ka venekeelsed sildid. Hendersoni saarelt, ühelt Vaikse ookeani lõunaosa tillukeselt asustamata saarekeselt, on teadlased leidnud hämmastava koguse plasti, mis pärineb Lõuna-Ameerikast, Aasiast, Uus-Meremaalt, Venemaalt ja koguni nii kaugelt nagu Šotimaa.

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti juuninumbrist.

Madridi raekoja esist Cybele purskkaevu ummistavad plastpudelid. Mullu sügisel täitis kunstikollektiiv Luzinterruptus selle ja veel kaks Madridi purskkaevu
60 000 minema visatud pudeliga, et tõmmata tähelepanu
ühekorrakasutuse plasti keskkonnamõjule.
Kathryn Kelloggi kahe aasta ringlussevõetamatud ja kompostimatud jäätmed mahuvad liitrisse purki. Ta peab oma nulljäätmetega elustiilist blogi Californias Vallejos asuvast 30-ruutmeetrisest majast, kus ta koos abikaasaga elab.

Vaata kõiki uudiseid

Toetajad:

Telli ajakiri

Telli National Geographic
National Geographic Eesti pakub harivat lugemist kogu perele.
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.
Ajakirjal on 87 000 lugejat.
Hind: e-arve püsimaksega 6,49 €, aastaks 75 €
Telli Ajakiri