Inspiratsioonist, lõunaeestlase pilguga

29. mai 2018, 16:45
PÄRANDUS (2017). Lugu illustreerivad
pildid on loonud kunstnik Epp Margna,
kes ammutab inspiratsiooni Lõuna-Eesti
rahvapärimusest, lugudest ja regilauludest.

Lõuna-Eestis, mitme kultuuriruumi puutepunktis, ei ole maailma loomine lõppenud ega lõpe ilmselt kunagi. Puhas loodus, elav pärimus ja ehe paigatunnetus annavad lõunaeestlastele impulsse luua iga päev uut reaalsust, unustamata oma juuri ja tuldud teed. Lõuna-Eesti inspireerib lakkamatult.

Lõuna-Eesti loodus ja pärimus on paigatundlike loojate hingemaastikel nii tihedasti põimunud, et loometööd eraldiseisvana loodusest või rikkast elukeskkonnast ei kujuta keegi ette. Kogu elu ongi loomine, ja see käib erinevate maailmade piiril ööpäevaringselt, moodsas keeles 24/7. Kui palju kanget kunsti, sügavaid sõnu ja mõjusat muusikat neis madalates majades on sündinud enne ja nüüd? Vastust teab vaid tuul, aga eks üht-teist teame meiegi – nii sina kui ka mina.

PUHU TUUL MUILE MAILE (2003). Vana-Võromaal elav kunstnik Epp Margna on mitmed viimastel aastatel loodud pildid kogunud sarja „Mälukandjad“. Ta maalib akrüülvärvidega puidule, kasutades lõuendina vanu riiulijuppe, uksepaneele ja muid tarbeesemeid.

Midagi neis on. Neis kõigis lõunaeestlastes, kes oma samblastel hingemaastikel kogenult navigeerivad kui digiajastu nomaadid. Palktaredes küpsenud talupojakultuuri pole eri aegadel kultuuriks peetud, kuid nüüd kangastuvad need maalähedase vaimsuse välgatused kõrgkultuuri lõuenditel. Mis sellele eelnes, mis järgneb ja kuhu kõik asetub, vääriks kahtlemata pikemat juurdlemist. Üks on selge: kõneldi enne ja kõneldakse ka nüüd ikka ühest ja samast – elust ja inimeseks olemisest ilmaruumi mõistatuste keskel.

Kogu Lõuna-Eesti piirkond on otsekui külluse aed, kus pärimusvilju noppida. Iga põlispuudega pikitud metsarada viib hingemaastike uute avastusteni. Äratundmisteni, mida saab soovi korral maailmale jagada paljajalu otse oma õuelt. Ent see maastik ei sädele kastepiisalt vastu päris niisama või mineviku armust, selle eest kannavad hoolt tänased tundliku käe ja sooja pilguga kultuurikorilased, keda lõunaeestlaste seas jagub palju.

Suurilma elu käib omasoodu, urbanistlikus rütmis. Kusagil kivilinna klaasmaja nooblis büroos ümiseb keegi ammu tuntud viit, teadmata ägeda poploo algupära. Keegi vaatab auhinnatud filmiteost suurlinna mugavas kinoteatris, aimamata kandva süþeeliini ja peategelase algupära. Päriselust nad ju tulevadki – sealt, kus asub looja inspiratsiooni allikas, mis maailmade piiril lausa pulbitseb. Lõuna-Eesti pärandkultuur peibutab ja sealsed hingemaastikud kuuluvad vaieldamatult nende paikade hulka, kus käib üha intensiivsem kullakaevandamine.

Tundub isegi kummastav, et üleilmastuvas ja üheülbaliseks ümarduvas maailmas leidub veel nii elusaid ääremaid, mis oma hästi hoitud saladustega nüüd lausa tiritakse kõrgkultuuri kõnnumaale. Ikka selleks, et eksponeerida peene joonega päriselu ehedust, mis kusagil veel päriselt alles, mitte konserveeritult hoiul nagu vabaõhumuuseumis. Hea, et sellised paigad tõesti alles on. Ja hea, et tänane maailm võimaldab luua ja ära elada seal ääremaal, rikka päriselu keskel. Nõnda ütlevad ka tundlikuma natuuriga loojad ise.

KANDLELAUL (2010).

Metsikul loojal pole tabusid

„Inimene peaks tohtima ja saama elada, kus tahab, ja eriti just enda juures kodus,“ lausub muusika- ja kirjamees Aapo Ilves, kes ütleb enda kohta muigega, et ta on täiesti Räpina algupära, nii-öelda originaal. „Minu kodu on Lõuna-Eestis, vanal Võromaal Räpinas Võhandu jõe ääres. Ei meenu, et oleksin tahtnud siit kunagi ära kolida. Olen küll väitnud, et kui saaksin Võhandu jõe kaasa võtta, võiksin elada, kus iganes, aga tegelikult on Võhandu, Lämmijärv, Räpina ja Lõuna-Eesti minus ja minuga kogu aeg igal pool kaasas ning annavad voolamisse rahu.“

Lõuna-Eesti – see on Aapo Ilvese jaoks keel ja loodus, maastik, metsad ja meelelaad. „Minu arrogants ei luba meil eestlaste, lõunaeestlaste ja soomeugrilastena välja surra,“ põrutab ta Põlvamaa teisest servast. „Ma lihtsalt ei hooli ühtlustavatest globaliseerivatest teerullijatest ja mulle tundub, et see on lõunaeestlase puhul pigem endeemiline seisund.“ Loomeinimeste innukat kolimist Võro- ja Setomaale nimetab ta aga etnofuturistlikuks maailmakorraks, mille kujunemisele andis võimaluse infotehnoloogia hoogne areng.

Kas ja kuidas loomeinimesi ääremaal hinnatakse? Väikesed kohad, ka väikesed riigid püüavad Ilvese sõnutsi liiga eristuvaid inimesi, ja nendeks loojad ju on, mingi iidse alalhoiuinstinkti tõttu endi seast tihtipeale välja suruda. „Kui aga looming ületab mingi jäämispiiri ehk annab juurega inimestele põhjuse uhke olla, on kunstnik-kirjanik-muusik sellistes iidse ja pisut suletudki kultuuriga piirkondades kordi rohkem armastatud ja hoitud kui metropoliitsetes lahustuskateldes,“ on Ilves veendunud. Omast kogemusest lisab ta, et korporatiivses maailmas lööb läbi inimene metsast, sest tal ei ole tabusid. Eks seda see Lõuna-Eesti ju annab.

Loomeinimesena peab Ilves oluliseks vahet teha loomingu ja professionaalse käsitöö vahel. „Looming tekib sisemisest vajadusest. Välisest vajadusest tekib professionaalne käsitöö, millele looming annab tugeva põhja, aga kui välist vajadust saab liiga palju, kannatab looming ja selle kaudu ka töö,“ teab ta. „Seetõttu ongi vaja õigel ajal metsa või vee äärde või vee peale või vee sisse minna.“

Enda inspiratsiooni allikatest rääkides ei saa Ilves mööda loodusest. „On mõeldamatu, et sellel ööl, mil toomingas avab õied ja latikas jõesoppi kudema tuleb, viibiks ma kusagil mujal,“ kõneleb Räpinä miis. „Ma ei püüa neid. Ma kuulan, kuidas jõgi nende rõõmust kohiseb ja ladiseb ja tunnen, et olen osake millestki suurest, vanast ja olulisest, ehk suisa igavesest. Selles öös kindlasti igavesest. Jõgi voolab meeled lahti.“

Aegade muusika võlu

Jah, kui meeled on voolanud lahti, jääb võtta vaid õng ja kõlgutada jalgu unustuse jõel. Nõnda rikas ja põnevate kultuurikihistustega paik on see Lõuna-Eesti, et inspireerib aina uudishimu-ussi konksu otsa panema. Otsekui kalapüük mälusektoris. Kuid selleks ei pea tingimata olema loov natuur, et märgata ääremaa tänavatelt ja õuedest vastu vaatava päriselu rikkust. Teadmine, et loojad oleme ju tegelikult kõik, elab sealse kandi rahvas, vaatamata kui tahes erinevat keelt või meelt parasjagu pruugitakse. Seetõttu võivadki ootamatud või plaanitud kohtumised tänavatel ja õuedes muutuda sügavateks olemise hetkedeks, mis rikastavad hinge ja päästavad päeva, ehk isegi maailma.

LINALUGU (2007).

Esimese ilmasõja järel, end äsja vabaks võidelnud Eestis, päästis päeva üksikutesse metsaküladesse kohale veerenud „ränd-raamatula“ ehk raamatukogubuss. Täpselt nii, nagu kirjutab Vana-Võromaa poeg Lauri Sommer oma raamatus „Lugusid lõunast“, kus lood möödunud aegadest ärkavad uuesti ellu mingil müstilisel, juhanjaigilikul moel. Minevik ja olevik saavad neis Sommeri rännakutel kirja pandud lugudes üheks. Viskavad vahel ninanipsugi tulevikule, mis tundub just nüüd varsti vajavat kauplusauto ja pangabussi kõrvale sarnast raamatukogubussi, et tuua väärt kirjavara neisse üksikutesse metsaküladesse, kus linnastuva ilmaelu kiuste veel mõni pere elama on jäänud. Ja neid paiku ja peresid Lõuna-Eestis leidub, isegi lisandub.

„Maal elamise kese on õieti lihtne,“ ütleb kirjanik ja kirjandusteadlane Lauri Sommer. „Võimalus olla kaasas looduse pisimategi muutustega igas päevas ja öös, sulanduda sellesse, mis on meist mõõtmatult suurem ja iidsem.“ Sänna kandis, kus Sommer elab, on ürgorud ja kivikalmed, jõed-luhad, piisavalt loomastikku ja linnustikku, parajalt metsa, valgusreostuseta taevas ja üsnagi vaikne. „Nii et muudkui ela ja ole,“ loetleb ta. „Selle kandi maastikel on vähemalt Virunuka kalme aegadest, 2.-6. sajandist saadik – ilmselt kyll väikeste hilisemate pauside ja vaheldumistega – kytitud, maad haritud, riitusi peetud ja kodu hoitud. Lähim lokaalne pärimusteade ytleb, et esimesed inimesed olla siin elanud Verioja nõlval liivakoobastes.“

Nõuda midagi enamat oleks patt, kuigi selle lihtsa tõdemuse mõõtmed ei pruugi kaugelt vaatajale silma paista. Just see pärand väljendab kübekese lõunaeestlase olemusest ja loomislätetest, ehkki kiuslik kultuuritülinorija võib oma klaasmaja kuvari taga kihvatada. „Hea küll, aga kuidas see kõik puutub minusse, tänasesse päeva ja kvaliteetkultuuri?“ Eks perifeeria asu suurest linnast vaadates alati kaugemal kui suurlinna tuled perifeeriast, kuid kultuuri mõõtmed sellest ei muutu. Ilu on vaataja silmades.

Poeetiliselt mitmekihilise vastuse ajastuülesele olemisele annab Lauri Sommeri ühemehebänd Kago, kelle värskeim heliplaat „Yhel pyhapäeval“ hiljuti ilmavalgust nägi. Plaadifirma Õunaviks rõhutab välja antud vinüüli tutvustades: „Plaadi väljaandjal on tunne, et mida enam kaome me ekraanide taha ja võrgustike sisse, seda defitsiitsem kaup Kago muusika on – need laulud on kui märgid teistmoodi elu võimalikkusest maal mitte paraadlikus ajastufilmis, vaid väikestviisi, siin ja praegu. Tasub vahel maha istuda ja kuulama jääda.“

Tasub küll. Lõputu tegutsemise asemel tasub vahel ka mittemidagitegemist katsetada, siis alles avanevad kuulamise aknad. Seda mõtet täiendab ka Sommer, kui paluda tal oma inspiratsiooni impulsse sõnadesse vormida. „Paljude põlvkondade teod ja meeleolud on laiali orgudes, kyngastel, kivihunnikutes ja kaevandites, väljadel ja hoonetes,“ lausub ta. “Nende eludega on läbi põimunud mets, taimestik, loomad ja linnud. Siin elades tähendab looming vist eelkõige aegade kuulatamist. Ja heal juhul hajuvad selles kuulmises oma isik, selle tõekspidamised ja intellektuaalsed piirid.“

Kunst kõnnib tänaval

Peipsiveerel, kõrgete sibulapeenardega pikitud Varnja külas lõi juunis viis aastat tagasi ühes paadikuuris uksed valla Voronja galerii. Selle asutajad Kaili Kask ja Raul Oreðkin sattusid esimest korda Varnja külast läbi sõitma oma auto GPS-seadme eksituse tõttu, kuid avastasid eest täiesti teistmoodi maailma. Ja juba mõne aja pärast olid nad seal majaomanikud. „Küllap võrdus kunstigalerii avamine kuskil maailma serval paljude jaoks üsna hullumeelse mõttega, meie jaoks oli see lihtsalt ellujäämise küsimus,“ avas Kask galerii loomise tagamaid. „Kohalikud avavad paadikuure, et müüa seal sibulaid või kala. Ka meie kohanesime kohaliku traditsiooniga ja avasime uksed, kui olime pisut korrastanud aeda ja tühjaks tassinud paadikuuri. Julguse seda teha andis kohapealne külaelu.“

AASTA LIND (2018).

Nüüdseks on Voronja galerii kirjutanud end kindlalt praeguse Peipsimaa ja kogu Eesti kultuurikaardile kui omanäolisi kunstiprojekte esitlev kohalik algatus. Lisaks suvenäitustele seal Tartumaa idapiiril lükkasid galerii eestvedajad EV100 kunstiprogrammi raames käima põneva korternäituste sarja „Lätted“, mis eksponeerib töid kunstnike sünni- või lapsepõlvekodudes kokku 15 paigas üle Eesti.

Raul Oreðkin, kes muuhulgas peab ka Tartu Uue Teatri juhi ametit, on seisukohal, et hea kunstiteos ei peaks andma vastuseid, vaid pigem tekitama küsimusi. „Kunagi ma arvasin samuti, et jalgratast ei pea enam leiutama, see on juba olemas. Täna ma ütlen, et ka jalgratas tuleks uuesti ja uuesti leiutada, et leida uusi viise liikumiseks.“

Peipsiveere vanausuliste kanti tema sõnul alles avastatakse. „Tuleb vaid loota, et suures turismipuhangus ei läheks kaduma eripära, vaid vastupidi, et see toimiks eripärale toetudes. Seda saab ühelt poolt soodustada, luues ja ümber kohandades toetusprogramme, mis aitavad teistsuguseid lahendusi turule tuua, aga neis samades programmides peitub ka oht järjekordseks ühtlustumiseks. Mida suurem on bürokraatia surve, seda vähem loovust järele jääb,“ vaatleb Oreðkin muutuvaid olusid. Sama seisukohta jagab Kaili Kask, sest temagi jaoks on kõige olulisem mitmekesisuse säilimine. „Iga ääremaa, mis on natuke nagu omaette tegutsenud koht, omab isikupära. Selle tunnevad ära vist eelkõige väljastpoolt vaatajad.“

Kask näeb tugevusi, mille kohalikud kogukonnad on keerulistel aegadel omandanud. „Loominguline vägi on meis kõigis, aga väärtuseks muutub see alles koostoimes ehk kui seda saab vahendada ja jagada. Peipsiveerel toimetab kogukond, kes elab külg külje kõrval ja kes ei saa seetõttu teisiti ellu jääda, kui üksteisest hoolides. Tuntakse huvi teineteise tegemistest ja arvamistest. Sellest vahetust toimimisest tekib ühtekuuluvustunne ja nii säilivad ka väärtused,“ arutleb ta Varnja näitel. „Sügisesed sibulaletid on legendaarsed ja oodatud oma dekoratiivsusega. Kõik see ärgitab loovust ning annab märku, et isegi kui midagi on tolmukorra all, võib see ühtäkki uuesti särama lüüa.“

Maailmaveerel kunstigalerii avamine võib Raul Oreðkini sõnul tunduda kultuuripoliitiliselt õige samm ja küllap paljud arvavadki, et seda tehakse tänu toetustele. „Tegelikkus on vastupidine. Galerii on avatud pigem hoolimata kultuuripoliitikast, mis muutub üha rohkem pealinna- ja suurte organisatsioonide keskseks,“ räägib ta. Samas peitub just kohalikul tasandil sageli võti, mis võiks aidata mõtestada muutuvat aega ja edasimineku võimalusi kõige vahetumas kontaktis päriseluga. „Erinevate kultuuride, valdkondade ja rahvuste kokkupuutekohas tekibki kõige suurem potentsiaal uuendusteks, miks mitte ka inspiratsiooniks. Piiripealsetel aladel on inimesed harjunud erinevate tuulte ja olukordadega ning küllap suudavad seetõttu ka suurte muutuste ajal kohaneda.“

Voronja galerii eestvedajaid inspireerib Varnjas just kohalik eripära: vanausuliste kultuur, kalurid, vene küla ja eesti küla kooseksisteerimine, sibulakasvatajad ja datðnikud, laupäeva õhtuti külavahele leviv suitsusaunavine, värviliste rätikutega külamemmed, kes pühapäeva hommikul rattaga kirikusse sõidavad, ka külajoodikud, kes hommikuse õlle janus poe avamist ootavad, vanadest akendest tehtud kasvuhooned, vanametallist kokku keevitatud lühtrihoidjad, ikooninurgad tubades, kalasadam, oma käe järgi ehitatud kalapaadid, suitsukala lõhn. „Siis tuleme meie ja näitame paadikuuris moodsat kunsti. Siis otsustab keegi avada kodumajutuse, ehitades vana paadi saunaks,“ innustub Raul, ja Kaili lisab: „Oma kodu uste avamisega on saanud avatus meie jaoks laiema tähenduse, kultuurivahetus uue mõõtme. Ja see sobib meile.“

Loomeallikad vajavad kastmist

Kuhu tõmmata üldse Lõuna-Eesti piirid või kus jookseb piir loomise ja kvaliteetse käsitöö vahel, sõltub igaühest endast. Samamoodi sõltub igaühe teekond loojana enda tunnetusest, kuid algab see alati ühest ja samast kohast – kodust, juurte juurest. Viienda võrokeelse laulu- ja rahvapeo Uma Pido lavastaja Helena Kesonen peab Lõuna-Eestit, oma kodupaika, tõeliseks varamuks.

„Lõuna-Eesti on minu kodu ja kõik mu praegused loomingulised projektid on seotud Vana-Võromaaga,“ räägib Kesonen, keda see kant jäägitult köidab ja inspireerib. „Lõuna-Eesti on põhjatu varaait mõtete ja inspiratsiooni jaoks. Kogu siinne pärimuslik materjal kõnetab mind nii palju, et muud polegi praegu vaja.“ Vana-Vastseliina lähedal üles kasvanud Kesonen otsustas Uma Pido lavastusliku osa juures kasutada just traditsioonilisi maatöid väljendavaid liikumisi, et luua ühenduse erinevate põlvkondade vahel. Tema lähtekohaks oli jõuda tuumani läbi lihtsa ja puudutava märgisüsteemi päriselust. Loomise protsessis oli Kesoneni sõnul põnev jälgida, kuidas tema Võrumaa-reaalsus läks kokku teiste inimeste reaalsuse ja paigatunnetusega.

Inimeste reaalsus on sageli erinev, aga paigatunnetus võib kattuda. Viljandis elav ja töötav Taago Tubin, teatri Ugala lavastaja, tunneb ennast Lõuna-Eestis koduselt ega tahakski mujal elada. „Mu praegune kodulinn Viljandi on minu jaoks ideaalilähedane elukeskkond – tiheda kultuurivõrgustikuga imeilus väikelinn keset ilusat loodust,“ kirjeldab ta ning lisab, et linna tegevusmoto „Loomiseks loodud linn” sobib talle samuti. Tuule tiibadesse sai Tubin aga Võru Teatriateljeest. „Just oma juurtest ja keelest lähtumine andis omal ajal tegemistele identiteedi, tegi sõnumi mõjusamaks ja seeläbi ka laiemalt märgatavamaks.“

Lõuna-Eesti potentsiaali ning loomingulist väge kannavad Taago Tubina meelest kõige tugevamalt lõunaeestlaste oma keel ja kultuur kõigis väljendustest, alates rahvakultuurist ja lõpetades kõrgkultuuriga. „Need loomeallikad ei ole kindlasti kuivanud, kuid vajavad järjekindlat ja süstemaatilist „kastmist”, et globaliseerumisega kaasnevale ühtlustumisele vastu seista,“ paneb ta südamele. „Lõuna-Eestis kohtab veel inimese ja looduse tasakaalus elamise viisi. Loodustundlik ja juuri au sees pidav kogukondlik eluviis on see „lokaalravitsuse” päästerõngas, mille toel me pärast Kaupo Vipi ennustatud majanduskollapsit endil elu sees hoida saaksime.“

Ilmaelu arengute pärast muretseva loojana toetab Tubin loomingulist lähenemist ka suuremate muutustega toime tulemiseks. „Loova elukeskkonna arendamine lähtub sellest, et loovus on strateegiliselt asetatud tegevuse keskpunkti. Ja mitte kaunites sõnades, vaid ka igapäevases toimimises. Ainult selliselt on võimalik ehitada üles võrgustik, mis hoiab kogukonda ja keskkonda elavana,“ selgitab ta oma arusaama. „Lõuna-Eestis on selleks olemas tugev platvorm inspireeriva looduse ja kultuurilise identiteedi näol. Elukeskkonna loovusele suunatud arendamine tugineb aga visiooniga juhtimisele.“ Heaks näiteks toob ta Mooste ja sealse kauaaegse vallavanema Ülo Needo.

Mooste tuleb jutuks ka seetõttu, et sealses folgikojas etendub 2019. aasta suvel helilooja Märt-Matis Lille kirjutatud „Suidsusannasümfoonia”, mille Taago Tubin lavastab. EV100 programmi kuuluva ja võrokeelse libretoga eepilise muusikalavastuse lähtekohaks on Lõuna-Eesti pärimus koos Hasso Krulli eeposega „Kui kivid olid veel pehmed“. Kuid enne veel jõuab tänavuse Kaika Suveülikooli ajal esmakordselt võro keeles publiku ette Samuel Becketti „Godot’d oodates“ („Godot’d uutõn“).

EVOLUTSIOON (2018).

Loomise pidu sinus eneses

Nii võibki lõunaeestlaste pärimusmaastikelt leida väga erinevaid kultuurikilde, enamik neist kui pisikesse kastepiiska peitunud puhtad pärlid. Aga loomise pidu algab ja lõpeb alati sinus eneses. Seda kinnitab kunstnik Epp Margna, kes on maalinud oma hingemaastikel toimunud kohtumised ja kuuldud viisijupid puidule, peamiselt vanadele tarbeesemetele.

Margna pole küll sünnijärgselt lõunaeestlane, aga on elanud seal nüüdseks üle poole oma elust ja tajub seda kanti kindlalt oma koduna. „Kui ma poleks noorena sattunud elama Valgamaale Karulasse palkmajja keset metsa, kus puudus elekter ning tsivilisatsiooni meenutas vaid transistorraadio, siis tõenäoliselt ei oleks ma see, kes täna,“ usub ta. Karulas elades hakkas klaaruma ja settima tema ilmaruum ja suhe ümbritsevasse, mis omakorda kujundas kunstnikuks kasvamist. „Seda, mis mu ümber on, ei võta ma ülemuslikust vaatenurgast, ma olen üks sellest samast ringist. Kui ma ei pea lugu ümbritsevast, siis ei pea ma ka iseendast. See on igapäevane kasvamine märkamaks neid, kes elavad meie kõrval, alustades putukaist ning lõpetades kogu tervikliku ilmaruumiga. Ja mida rohkem oskad vaadata, seda rohkem hakkad nägema ja mõistma.“

Mitmed kunstniku viimastel aastatel eksponeeritud piltidest kuuluvad sarja „Mälukandjad“. Neid nimetab ta mälukandjaiks seepärast, et suur osa pildiainest on pärit rahvapärimusest: rahvalauludest ja -lugudest, mõistatustest, regilauludest. Regilaulu juurde jõudis Margna aastaid tagasi võro keele nädala ajal peetud laulutoa kaudu. „Oma erilise poeetika, rütmi ja kordustega oli regilaul ka läbi keerulisemate aegade rahva maailmapildi ja mälu kandja. Minu jaoks on see ammendamatu aines piltide maalimiseks ja seeläbi ka rajal hoidjaks teel, mida mööda oma elu käia,“ selgitab ta oma lähedast suhet regilauluga.

Pühajõe legendide maalisari just sedasi oma ainese korjaski. Laulud ja lood maalib Epp akrüülvärvidega puidule, eelkõige vanadele, juba oma elu ära elanud riiulijuppidele, uksepaneelidele ja muudele tarbeesemetele. „Meie neid lugusid enam tihtipeale ei tunne ega mäleta. Küll aga võivad mäletada need riiuli- ja uksejupid oma endiste perenaiste ja peremeeste laulusid-lugusid,“ mõtiskleb ta. „Iga kivi, puu, küngas ja oja on endasse salvestanud eelnevate aegade lugusid. Nad on hoomanud siit ilma kaugelt enam kui üks inimene oma elueal seda haarata suudakski.“

Need lõunaeestlaste kullakaevandused on avatud igal ajahetkel ja juurdepääs neile on meil kõigil. Iseasi, kas igaüks esimesel pilgul kohe märkab seda rikkust. Kuid süvenedes kindlasti, selles ei ole kahtlust, sest Lõuna-Eesti inspireerib lakkamatult. Liigutavaid leide ning lennukat loomistuhinat, ja ennekõike seda viimast soovib üks põnevate kihistustega paik seal maa ja ilma piiril nii omadele kui ka külalistele.

Materjal valmis projekti "Elu kahe maailma piiril" raames meie ajakirja ja Lõuna-Eesti Leader tegevusgruppide koostöös.

KASVUAIG (2016).

Vaata kõiki uudiseid

Toetajad:

Telli ajakiri

Telli National Geographic
National Geographic on maailma suurim populaarteaduslik ajakiri.
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.
Hind: e-arve püsimaksega 6,95 €, aastaks 79 €
Telli Ajakiri