Orgia puutumatus vetevallas

27. aprill 2018, 18:01
Isaste vastasseis. Enamik aastast on kivikohad üksiklased, aga Fakaraval suhtlevad nad tihedalt – see tähendab,
isased võitlevad emastele lähedale
pääsemise pärast juba nädalaid enne seda päeva, kui nad kõik korraga
koevad.

Haruldane pilguheit Prantsuse Polüneesia puutumatusse väina, kus kivikohad koevad ja haid peavad söömaorgiat.

Prantsuse Polüneesia Fakarava atolli lõunatipus lõikub läbi atolli laguuni nelinurkselt ümbritseva 60 kilomeetri pikkuse korallrahu kitsas väin. Iga aasta juunis koguneb tuhandeid liigi Epinephelus polyphekadion kivikohasid sellesse väina kahe-kolme jalgpalliväljaku suurusele alale kudema. Iga kuue tunni tagant pahisevad läbi väina tõusu- ja mõõnaveed, täites ja tühjendades laguuni. Kivikohad, rasvased ja umbes 50 sentimeetrit pikad, ei ole üksi: siia koguneb ka sadu mustsaba-hallhaisid neid luurama. Emased kivikohad, nagu teisedki korallrahude kalad, jäävad kudemisalale kõige rohkem mõneks päevaks. Miskipärast veedavad aga isased, kes elavad enamiku aastast erakuelu, sellesse reetlikku paika kokku kiilutuna mitu nädalat, kuni lõpuks kogu see kalade summ ühekorraga koeb, heites vette pilvedena marja ja niiska. Kohalikud ütlesid meile, et see juhtub täiskuu ajal.

Tõusuvesi tungib selle 100 m laiuse väina kaudu Vaiksest ookeanist (vasakul) rõngassaare keskele laguuni. Nagu
teisedki atollid, moodustus Fakarava vulkaanilise saare ümber, mis vajus madalamaks. Saart ümbritsenud korallid
kergitasid selle osaliselt üle merepinna.

Ma olen oma meeskonnaga viimased neli aastat üritanud seda hämmastavat saladuslikku vaatemängu jäädvustada ja mõista. Oleme ööd ja päevad sukeldunud sellesse 35 meetri sügavusse väina kokku 21 nädalat, ühtekokku umbes 3000 sukeldujatundi. Esimesel, 2014. aastal tegid merebioloogid Johann Mourier ja Antonin Guilbert esimesed täpsed loendused: kivikohasid oli väinas umbes 17 000 ja mustsaba-hallhaisid 700. (Kalu kaitseb siin biosfäärikaitseala.) Tol aastal sukeldusin ma ükskord terve ööpäeva järjest – see oli tehniline suursaavutus, mis nõudis kogu meeskonna tuge. Mu eesmärk ei olnud rekordit püstitada, vaid vaadelda neid kalu samamoodi nagu bioloog vaatleks loomi maismaal, pikka aega järjest.

Oma ööpäevase sukeldumise esimesel õhtul vaatasin, kuidas vähid ja limused rahu sügavustest välja ilmusid ning seejärel mu lambi valguse peale taandusid. Vaatasin, kuidas kivkohade nahk tumenes ja nad tõmbusid urgastesse magama. Ja nägin, kuidas haid elustusid, nagu oleksid seda hetke oodanud. Päeviti ujuvad nad loiult ringi – ärksad kivikohad on nende jaoks liiga kiired. Nüüd, öö saabudes, tunglesid haid sadade kaupa merepõhjas. Vesi kihas neist, ja ma mõistsin, et olin nende kiirust alahinnanud. Nende erutus tekitas kõhedust: gaasisegu tõttu, mida ma sel ööpäevasel sukeldumisel hingasin, ei saanud ma põgeneda pinnale, millal aga tahtsin, vaid pidin jääma koos haidega vetesügavusse.

Mustsaba-hallhai kugistab alla tähnilist ninasarvikkala.
Kivikohad on tavaliselt liiga suured, et tervena alla neelata, aga Fakaraval tapavad haid neid sadade viisi. Ometi on see kivikohadele hea kudemispaik: väina kaudu välja voolav mõõnavesi kannab nende järglased kaugele laiali.

Järgnenud aastatel olen oma hirmust üle saanud. See on asendunud elevusega – elevusega, mis sind valdab, kui sa ujud ilma haipuuri või rõngasülikonna või isegi ilma hainuiata hiigelsuurde haiparve. See on üks asi, mille me oleme Fakaraval avastanud: need haid peavad jahti ühiselt, natuke nagu hundid, aga koostööd teevad vähem.

Üksik hai on isegi unise kivikoha kätte saamiseks liiga kohmakas. Parvel on paremad väljavaated kala tema peidupaigast välja ajada ja ümber piirata. Siis rebivad haid ta lõhki. Palja silmaga pealt vaadates on see rünnak pööraselt kiire söömaorgia. Alles hiljem, tänu Yanick Gentili erilisele kaamerale, mis jäädvustab tuhat kaadrit sekundis, saame vaadelda haisid aegluubis ning imetleda nende tõhusust ja täpsust.

Haidele oleme meie, inimesed, takistused, mitte sihtmärgid. Kui me öösel sukeldume, tulevad nad kogu aeg meie juurde, vähimgi liigutus või valguskiir meelitab neid ligi. Mõnikord tonksavad nad meid nii kõvasti, et sellest jääb sinikas. Vahel rahustame mõne ärevil hai maha sellega, et haarame tal sabast ja pöörame ta selili, mis viib ta omamoodi transsi. Aga muretsenud, et nad võivad hammustada, olen nende läheduses ainult korra. Tookord tundsin äkki reie tagaküljel torkivat valu. Mu käsi leidis kalipsos rebendi ja ma nägin haavast verd voolamas (haav vajas hiljem nelja õmblust). Õnneks filmis seda stseeni kaks kaamerat: mu nahka ei rebinud katki hai ise, vaid ühe suure kirurgkala skalpellitaoline sabaoga. Hail oli kirurgkala hambus ja ta raputas teda ägedalt.

Nädalatel, mil kivikohad Fakarava väina koonduvad, õgivad mustsaba-hallhaid neid sadade, võib-olla tuhandete kaupa. Ja vigastavad palju rohkemaid. Oma ööpäevase sukeldumise järgsel hommikul, kui kivikohad hakkasid liikuma, tegin ühe pildiseeria ellujäänutest. Haavad olid rängad: lõhkised uimed, küljest rebitud lõpusekaaned. Ent isegi nii armetus olukorras ei paistnud nad ära hirmutatud. Isased muudkui kutsusid üksteist võitlema, näod vastamisi, üritades hüsteeriliselt dominandiks saada – paljunemisinstinkti orjad nagu nad on.

Meie viimatisel käigul, eelmisel aastal, saime lõpuks teada, mis on selle kõige mõte.

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti mainumbrist.

Mõned kalad pääsevad: see kivikoha on jäänud hairünnakus ellu, haigutav auk külje sees. Selliseid äärmise vastupidavuse näiteid leidis Ballesta meeskond Fakaraval hulgi.
Päeval ujuvad haid rahulikult vastuvoolu tõusu- ja mõõnahoovustes, mis läbi väina voolavad. Tegutsema
hakkavad nad õhtul, kui kivikohad merepõhjal puhkavad ja neid on lihtsam püüda.

Vaata kõiki uudiseid

Toetajad:

Telli ajakiri

Telli National Geographic
National Geographic Eesti pakub harivat lugemist kogu perele.
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.
Ajakirjal on 87 000 lugejat.
Hind: e-arve püsimaksega 6,49 €, aastaks 75 €
Telli Ajakiri