Dinosaurused, kes jäid ellu ehk lindude arengulugu

27. aprill 2018, 18:24
Kas need dromeosaurused sõid Antarktikas partide ürgseid sugulasi? Umbes 67 miljonit aastat tagasi oli jäämanner täiesti teistsugune, aga Vegavis iaai oli väga tänapäeva pardi moodi, näitavad fossiilid. See on vanim teadaolev fossiil, mis on seotud nüüdislindude rühmaga, mis elas üle kõigile mitte-linnulaadsetele dinosaurustele saatuslikuks saanud
asteroiditabamuse.

66 miljoni aasta tagune asteroiditabamus hukutas dinosaurused. Aga tänapäeva linnud tõendavad, et oli ka ellujääjaid.

Mehhiko Yucat?ni ranniku valge liivaga randade ja kirevate kuurortide vahele peitunud mangroovsood on lindudele ja neid vaadelda armastavatele inimestele paradiis. Need tähtsale lindude rändeteele jäävad soised tihnikud pakuvad turvalist pelgupaika miljonitele lindudele, kes oma iga-aastasel ohtlikul lennul Põhja-Ameerikast Lõuna-Ameerikasse ja tagasi siin vahepeatuse teevad.

Minu teejuhiks selles rändepeatuspaigas on Luis Salinas-Peba, tasase häälega teadlane Mehhiko Riikliku Autonoomse Ülikooli kohalikust harust. Botaaniku haridusega Salinas-Peba on ka suurepärane linnutundja, kes oskab nimetada peaaegu kõiki linnuliike, keda me mangroovides näeme või kuuleme. Siinne kaugrändurite ja kohalike liikide segu võtab silme ees kirjuks: siin ristuvad Kanadast tulnud sini-rägapartide ja Yucat?ni endeemsete käblikute teed, ning kõrged punaflamingod toimetavad läbisegi tibatillukeste koolibritega.

Saksamaalt leitud 48 miljoni aasta vanusel fossiilil on säilinud varajase piiritaja tontlikud suled. Piiritajatel ja koolibritel oli ühine eellane, kes võis välja areneda paar miljonit aastat pärast massväljasuremist.

Õhk kaigub kormoranide krooksuvatest häirehüüdudest, mis lähevad valjemaks ja tungivamaks, kui meie pisike paat nende pesadele lähemale libiseb. Äkki tõuseb mitu saledat musta kormorani lendu, tõmmates mu pilgu ülespoole ja viies mu mõtted minevikku, 66 miljoni aasta tagusesse aega, mil üks kosmosest tulnud külaline muutis eelajaloolise paradiisi põlevaks kaoseks.

Sellest mangroovsoost jääb umbes 50 kilomeetrit ida poole Chicxulub Puerto, rahulik mereäärne külake, mis paikneb keset üüratut, kaugele Mehhiko lahte ulatuvat meteoriidikraatrit. Pinnase pidevad liikumised on kraatri ringvalli murendanud, nii et see on tänapäeval nähtav ainult tipptasemel satelliitvaatlustega. Aga kraatrist planeedile jäänud jälg jutustab ühe uskumatu loo. Ühel õnnetul päeval kriidiajastu lõpus prantsatas nüüdsele Yucat?ni rannikule mäesuurune asteroid, tekitades kokkupõrkel maasse hiigelaugu ja vallandades katastroofiliste sündmuste jada. Atmosfäär täitus aurustunud kivimite ja mürgiste gaasidega, kõikjal maailmas hävisid metsad, ja temperatuur kõikus tohutult. See kokkupõrge koos oma järelmõjudega tegi lõpu dinosauruste valitsusajale, pühkides planeedil 135 miljonit aastat valitsenud loomarühma maa pealt.

Noh, mitte päris.

Tänapäeval leidub hiirlinde (topis pildil) ainult Sahara-taguses Aafrikas. Neis viaalides hoitava õrna fossiili järgi on aga teada, et nüüdses New Mexicos elas umbes 62 miljonit aastat tagasi ürgne hiirlind Tsidiiyazhi abini. See haruldane fossiil aitas teadlastel täpsustada, millal lindude
eri põlvnemisliinid üksteisest lahknesid, mis omakorda toetab seisukohta, et varsti pärast asteoriditabamust algas lindude tormiline evolutsioon.

Küsi peaaegu ükskõik milliselt paleontoloogilt ja ta ütleb, et elu leidis siiski väljapääsu ning et osa dinosaurusi elas massväljasuremise üle. Sest tänapäeva linnud on dinosauruste hävinud sugupuu viimane allesjäänud oksake, nad on arenenud metsikutest kiskjatest, kellest evolutsioon on voolinud terve müriaadi suliseid tiivulisi.

„Pole mingit kahtlust, et linnud on dinosaurused,“ ütleb Los Angelese maakonna loodusmuuseumi juures tegutseva dinosauruste instituudi direktor Luis Chiappe. „Tõendid on nii ülekaalukad, et selles kahelda on umbes sama mis kahelda, kas inimesed ikka on primaadid.“

Mis andis asteroidi tekitatud põrgulikes tingimustes nüüdislindude eellastele nende kriidiaegsete sugulaste ees eelise? See on kõva pähkel, arvestades, kui haruldased on lindude fossiilid. Ent tänu mõnedele viimase kümmekonna aasta erakordsetele avastustele ja geenianalüüsi arengule hakkab tasapisi selguma, kuidas Chicxulubi meteoriidiplahvatus nüüdislindude arengulugu kujundas. See omakorda annab mõningaid esimesi usutavaid vihjed selle kohta, kuidas linnud toonase kataklüsmi üle elasid ja tegid läbi plahvatusliku arengu enam kui 10 000 nüüdisaegseks liigiks.

Evolutsioonibioloog Gavin Thomas hoiab käes Londoni loodusmuuseumi suur-sarvlinnu topist. Ta on oma töörühmaga uurinud tuhandete linnunokkade 3D-skaneeringuid ning leidnud uusi tõendeid selle kohta, et tõenäoliselt algas pärast ülejäänud dinosauruste väljasuremist lindude kiire mitmekesistumine.

Lindude sugupuu vanim teadaolev juur on varesesuurune ürglind arheopterüks, 150 miljonit aastat tagasi elanud olend, kellel oli paljuütlev tunnuste segu. Kui kõik tänapäeva linnud on hambutud, siis arheopterüksi lõugu ääristas tihe rida teravaid hambaid. Tal olid küünistega eesjäsemed ja pikk luuline saba. Need tunnused on lindudel kadunud ja räägivad arheopterüksi lähedasest seosest tema roomajalikumate sugulastega, näiteks „Juura-ajastu pargist“ tuntud velotsiraptoritega. Aga tal oli ka nüüdislindude tunnuseid. Tema fossiilides on näha esile ulatuvad aerodünaamiliste sulgedega tiivad ja samasugune harkluu nagu kanal.

Peagi pärast liigi avastamist 1860. aastatel kuulutati ta dinosauruste ja lindude selgeks vaheastmeks. Uusi fossiile, millega lindude arenguloo lünki täita, ilmus aga vähe, ning arheopterüksi eellased ja järeltulijad jäid aastakümneteks täpsemalt teadmata.

Olukord muutus viimaks 1996. aastal, mil teadlased leidsid esimese teadaoleva mitte-linnulaadse sulgedega dinosauruse fossiili. Ligi 130 miljonit aastat tagasi elanud Sinosauropteryx prima oli kümnete imepäraste liikide seas, mida Hiinas, põhiliselt Liaoningi provintsis varakriidi kivimikihtidest päevavalgele tuleb, murranguline leid. Liaoningis olid ürgjärved ja aktiivsed vulkaanid loonud täiuslikud tingimused fossiilide säilimiseks. Tulemuseks on kirju kogum mitte-linnulaadseid dinosaurusi ja nende algelisi lindudest kaasaegseid, kelle suled, soomused ja nahk on mõnikord nii hästi säilinud, et neil on näha isegi pigmendi jälgi. Nagu arheopterüks, on paljud neist sürrealistlik segapuder tüüpilisest nüüdislinnust ja klassikalisele ettekujutusele vastavast rööveluviisiga dinosaurusest.

Pigimustade sulgedega mitte-linnulaadsel dinosaurusel Microraptor gui olid kõigi nelja jäseme küljes jäigad suled, mille abil ta arvatavasti laugles oksalt oksale. Läheduses lendles veekogude kohal algeline lind Longipteryx chaoyangensis, napsates oma hambuliste roomajalõugadega veest kalu. Ja roostepruunidest udusulgedest harjaga söekarva dinosaurus Anchiornis huxleyi kõmpis metsa all otsekui gooti faasan, lennata ta oma töntsakate kolme küünisega tiibadega ei saanud.

„Kui ma poleks neid fossiile oma silmaga näinud, siis ei usuks, et sellised elukad on olemas olnud,“ ütleb Chicago loodusmuuseumi lindude kuraator Shannon Hacket.

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti mainumbrist.

Vaprad ellujääjad: jaanalindude, partide ja kanade eellasteks olid kaks neist kolmest linnurühmast, mis uusimate geeni- ja fossiiliandmete järgi tekkisid kriidiajastu lõpus ning elasid 66 miljoni aasta taguse hävingu mingil viisil üle.

Vaata kõiki uudiseid

Toetajad:

Telli ajakiri

Telli National Geographic
National Geographic Eesti pakub harivat lugemist kogu perele.
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.
Ajakirjal on 87 000 lugejat.
Hind: e-arve püsimaksega 6,49 €, aastaks 75 €
Telli Ajakiri