Rassid ja geenid: millal hülgame ebateaduse?

25. märts 2018, 16:18
Saksamaal Düsseldorfis Neanderthali Muuseumi lähedal tänavale pandud skulptuur äratas möödujates uudishimu ja äratundmist. Osa esimesi Aafrikast välja rännanuid kohtus ja tegi sugu neandertallastega. Sellepärast on kõigil mitteaafriklastel nüüd pisut neandertallase DNA-d. Need geenid võivad tugevdada immuunsüsteemi ja tõsta D-vitamiini taset, aga ka suurendada skisofreenia ja liigse kõhurasva riski.

Mis täpselt on rass? Teadus ütleb, et sellel pole bioloogilist alust, vaid see on suuresti kunstlik silt, millega inimesi määratletakse ja lahutatakse.

19. sajandi esimesel poolel oli üks Ameerika väljapaistvamaid teadlasi arst nimega Samuel Morton. Ta elas Philadelphias, ja kogus koljusid.

Selle suhtes, kust koljud saadud on, Morton valiv ei olnud. Ta võttis vastu lahinguväljadelt korjatud ja katakombidest näpatud koljusid. Üks tema kuulsamaid koljusid kuulus iirlasele, kes oli vangina Tasmaaniasse saadetud (ning lõpuks teiste vangide tapmise ja söömise eest üles poodud). Iga koljuga tegi ta läbi ühe ja sama toimingu: toppis piprateri täis (hiljem läks ta üle pliihaavlitele) ja valas siis seemned jälle välja, et teha kindlaks ajukolju maht.

Morton uskus, et inimesed jaotuvad viide rassi ning et need on tekkinud eraldi loomisaktide tulemusel. Rassidel olid erinevad tunnuslikud omadused, mis vastasid nende kohale jumalikult määratud hierarhias. Mortoni „kraniomeetria“ näitas tema väitel, et valged – ehk kaukaaslased, nagu ta neid nimetas – on kõige intelligentsem rass. Ida-asiaadid (Morton kasutas mõistet „mongolid“), olevat küll targad ja haritavad, aga aste allpool. Järgmiseks tulid kagu-asiaadid, kellele järgnesid põlisameeriklased. Kõige alumisel astmel olid mustad ehk „etiooplased“. Kodusõja-eelsetel kümnenditel võtsid orjuse kaitsjad need ideed ruttu oma arsenali.

„Tal oli palju mõjujõudu, eriti Lõunas,“ ütleb Pennsylvania Ülikooli antropoloog Paul Wolff Mitchell, kes mulle Mortoni koljukogu näitab – nüüd asub see Pennsylvania Ülikooli arheoloogia- ja antropoloogiamuuseumis. Me vaatame ühe eriti suure peaga hollandlase koljut, mis aitas paisutada Mortoni hinnangut valge rassi vaimsete võimete kohta. Kui Morton 1851. aastal suri, ülistas Lõuna-Carolina arstiteaduslik ajakiri Charleston Medical Journal teda selle eest, et ta „pani neegri õigesti paika alama rassina.“

Tänapäeval tuntakse Mortonit teadusliku rassismi isana. Nii paljud paari viimase sajandi õudused on alguse saanud mõtteviisist, et üks rass on teisest alam, millest annab häiriva elamuse ekskursioon Mortoni kollektsioonis. Mortoni pärand on maailmas ikka veel valusalt alles: rassivahed kujundavad ikka veel poliitikat, inimeste lähikondi ja eneseteadvust.

Ja ometi on teadusel tegelikult meile öelda Mortoni väidetule risti vastupidist.

Morton arvas, et ta on välja selgitanud inimeste muutumatud pärilikud erinevused, aga ajal, mil tema töötas (veidi enne seda, kui Charles Darwin esitas oma evolutsiooniteooria, ja ammu enne DNA avastamist), polnud teadlastel aimugi, kuidas tunnuseid edasi antakse. Nüüd ütlevad teadlased, kes on viimastel aastakümnetel vaadelnud inimest geneetilisel tasandil, et kogu rassi kategooriat on vääriti mõistetud. Kui asuti esimest korda määrama inimese genoomi täielikku järjestust, mis koostati mitme isiku genoomi põhjal, koguti meelega proove inimestelt, kes määratlesid end eri rasside esindajatena. 2000. aasta juunis, mil tulemused Valges Majas toimunud tseremoonial avaldati, tõdes genoomi järjestamise teerajaja Craig Venter: „Rassi kontseptsioonil pole bioloogilist alust.“

Ugandalase Ryan Lingarmillari näole on projitseeritud geneetilise koodi neli tähte: A, C, G ja T. DNA-st selgub tõsiasi, mida nahavärv hägustab: meil kõigil olid aafriklastest esivanemad.

Viimaste aastakümnete jooksul on geeniuuringud avastanud inimeste kohta kaks tähendusrikast tõsiasja. Esiteks, et kõik inimesed on geneetiliselt sarnased – sarnasemad kui kõik šimpansid, ehkki inimesi on tänapäeval palju rohkem kui šimpanseid. Igal inimesel on sama komplekt geene, aga kui ühemunakaksikud välja arvata, on igaühel mõni geen veidike erineva versioonina. Seda geneetilist mitmekesisust uurides on teadlased saanud rekonstrueerida midagi inimpopulatsioonide sugupuu taolist. Sealt on välja tulnud teine tähendusrikas tõsiasi: kõik tänapäeva inimesed on kõige otsesemas mõttes aafriklased.

Meie liik Homo sapiens arenes välja Aafrikas, täpset aega ega kohta keegi kindlalt ei tea. Uusima fossiilileiu järgi, mis hiljuti Marokos päevavalgele tuli, arenesid anatoomiliselt nüüdisaegse inimese tunnused välja juba 300 000 aastat tagasi. Järgnenud umbes 200 000 aastat püsisime me Aafrikas, aga juba sel ajal hakati rühmiti ümber asuma mandri eri osadesse ja üksteisest eraldatuks jääma, pannes aluse uutele rahvarühmadele.

Nagu kõigil liikidel, põhjustavad ka inimesel pärilikke muutusi juhuslikud mutatsioonid – imepisikesed nihked meie elukoodis DNA-s. Mutatsioone tekib enam-vähem ühtlase sagedusega, nii et mida kauem on rühm olemas olnud, andes oma geene põlvest põlve edasi, seda rohkem mutatsioone selle geenidesse koguneb. Ja mida kauem on kaks rühma eraldatud, seda eristavamaid mutatsioone neil tekib.

Tänapäeva aafriklaste geene analüüsides on teadlased jõudnud järeldusele, et inimese sugupuu üks vanimaid harusid on praegu Lõuna-Aafrikas elavad khoisanid. Väga kaua on omaette rühmana elanud ka Kesk-Aafrika rahvas pügmeed. See tähendab, et kõige sügavamad lahknevused ei jookse inimkonnas nende rühmade vahelt, mida harilikult mõistetakse eri rassidena (näiteks valge, musta või kollase rassina), vaid hoopis mõnede Aafrika rahvarühmade vahelt, näiteks khoisanide ja pügmeede, kes elasid teineteisest lahus juba kümneid tuhandeid aastaid enne seda, kui inimene Aafrikast välja rändas.

Kõik tänapäeva mitteaafriklased põlvnevad geneetikute sõnul mõnest tuhandest inimesest, kes lahkusid Aafrikast ligikaudu 60 000 aastat tagasi. Väljarändajad olid geneetiliselt kõige sarnasemad praeguste Ida-Aafrika rahvastega, näiteks Tansaania hatsadega. Et välja rändas ainult väike osa Aafrika elanikkonnast, võtsid rändurid endaga kaasa vaid murdosa Aafrika geneetilisest mitmekesisusest.

Kusagil tee peal, võib-olla Lähis-Idas, said rändurid kokku ja tegid sugu teist liiki inimeste, neandertallastega. Kaugemal idas kohtasid nad veel üht inimliiki, Denisova inimesi. Arvatakse, et mõlemad teised liigid arenesid Euraasias hominiinist, kes oli palju varem Aafrikast välja rännanud. Osa teadlasi arvab ka, et 60 000 aasta tagune väljaränne oli tegelikult nüüdisinimese Aafrikast lahkumise teine laine (vt kaarti lk 41). Kui nii, siis meie praeguse genoomi järgi otsustades ujutas teine laine esimese üle.

Kõigi nende väljarändajate järglased levisid suhteliselt kiiresti mööda maailma laiali. 50 000 aasta taguseks ajaks olid nad jõudnud Austraaliasse. 45 000 aastat tagasi olid nad end sisse seadnud Siberis, ja 15 000 aasta taguseks ajaks olid nad jõudnud Lõuna-Ameerikasse. Maailma eri paikadesse ümber asudes moodustasid nad uusi rühmi, mis üksteisest geograafiliselt eraldusid ja omandasid aja jooksul igale rühmale eriomase komplekti pärilikke mutatsioone.

Enamik neist mutatsioonidest polnud ei kasulikud ega kahjulikud. Aeg-ajalt tekkis aga mutatsioon, mis osutus uues keskkonnas soodsaks. Loodusliku valiku survel levis see kohalikus populatsioonis kiiresti laiali. Näiteks on kõrgel mägedes vähe hapnikku, nii et Etioopia mägismaale, Tiibetisse või Andide kõrgplatoole elama asunud inimestel oli tublisti kasu mutatsioonidest, mis aitasid neil hõreda õhuga toime tulla. Samamoodi on inuittidel, kes kohastusid merest saadava rasvhapeterikka toiduga, pärilikke mutatsioone, mis aitasid neil sellega kohastuda.

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti aprillinumbrist.

Vaata kõiki uudiseid

Toetajad:

Telli ajakiri

Telli National Geographic
National Geographic on maailma suurim populaarteaduslik ajakiri.
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.
Hind: e-arve püsimaksega 6,95 €, aastaks 79 €
Telli Ajakiri