Kui kaob kuninglik jaaguar, kaob midagi ürgset ja püha

25. märts 2018, 15:53
Rajakaamera infrapunakiir on tabanud kümnekuuse jaaguaripoja tagasiteel turvalisse puuvõrasse. Pilt on tehtud Brasiilias Pantanalis, mis on maailma suurim troopiline märgala ja üks jaaguari viimaseid tugipunkte. Emad meelitavad pojad aegsasti puude otsa, et nad harjutaksid ronimist, mis aitab neil vältida vaenlasi.

Seda Põhja- ja Lõuna-Ameerika varglikku kiskjat austatakse vaimse sümbolina. Nüüd varitsevad teda ohud, mis võivad jätta meile sellest erilisest kaslasest vaid mälestuse.

Maestro Juan Florese õpipoisid tõid mu pääsme jaaguarivaimude maailma pisikese plastist karikaga. Selles oli „la medicina“, siirupjas pruun keedus chacruna lehtedest ja ayahuasca liaanidest, mida oli kaks päeva aurutades keedetud ja vedelik seejärel vanadesse veepudelitesse villitud. Tseremoonia alguses pühitses maestro joogi, puhudes selle peale Amasoonia metsiku tubaka mapacho suitsu. Siis asus ta karikat täitma, valades igale kokkutulnule väikese annuse.

Me ootasime suures lahtises õlgkatusega paviljonis ehk maloca-s mattidel, tekid ja plastist okseämbrid käepärast.

Täpne hammustus kaitsetusse koljusse, ja kaimanist saab ühe silmapilguga tubli toiduportsjon. Jaaguarid peavad jahti maapinnal, vees ja puude otsas. Nende toidusedelisse kuulub üle 85 liigi, sealhulgas hirved, pühvlid, lambad, veised, metssead, laisikud, ahvid, närilised, kilpkonnad, vöölased ja linnud.

Meid oli 28 – USA-st, Kanadast, Hispaaniast, Prantsusmaalt, Argentinast ja Peruust. Kõik me olime tulnud siia Peruu Amasoonia kõrvalisse paika, veidra tappevkuuma Keeva jõe kaldale midagi otsima. Kes lootis leida ravi mõne tõsise tervisehäda vastu, kes otsis juhatust, kes tahtis lihtsalt heita pilku ühte teise maailma – kõige esoteerilisemasse nurgakesse geograafilises ja kultuurilises ruumis, mille kohta metsikute kaslaste kaitsele pühendunud looduskaitseühenduse Panthera juht Alan Rabinowitz kasutab laia mõistet „jaaguari kultuurikoridor“. See hõlmab elupaiku ja rändeteid, mida Panthera püüab kaitsta, et jaaguari hinnanguliselt 100 000-pealine asurkond jääks alles ja selle genofond püsiks elujõulisena.

Sarikate vahel sõelusid pisikesed nahkhiired. Metsa pimedust hoidsid tagasi kaks kõlkuvat pirni. Ravim jagati välja vaikuses, taustaks ümisemas jõgi, mille kohal hõljusid jaheda ööõhu keeristes aurulinikud. Kui õpipoisid minuni jõudsid, tõusin põlvili, võib-olla vana roomakatoliku kombe pärast, või siis lihtsalt kuna kõik teised nii tegid. Üks õpipoiss ulatas mulle karika, teine seisis veeklaasiga kõrval. Kõhklesin, nagu ehk võidakse kõhelda enne kaljult alla astumist, ja mõtlesin sellele, mida kuulus curandero Don José Campos mulle paari päeva eest Peruu toimekas sadamalinnas Pucallpas ütles.

Ayahuasca’t ei võeta,“ ütles ta. „See võtab sinu.“

Kallutasin topsi ja jõin.

Ema ja poeg patrullivad ööpimeduses Cuiab? jõe ääres – pimedus on neile jahil abiks. Maiad uskusid, et jaaguaride vaimud võitlevad öösiti allmaailma jõududega, et päike saaks tõusta ja elu edasi kesta. Nüüd võitlevad looduskaitsjad metsaraadamise ja salaküttimisega, et jaaguaride maailm saaks püsima jääda.

Olin tulnud maestro Juani juurde Mayantuyacusse - šamanistlikku tervenduskeskusse, mille ta 1990-ndatel rajas - lootuses saada rohkem teada jaaguarist, eriti tema neist tahkudest, mis rajakaamera pildile ei jää. Jaaguar (Panthera onca) on Põhja- ja Lõuna-Ameerika tippkiskja. Ta on ühtaegu kuninglik ja metsik, vargsi tegutsemises ületamatu, tunneb end kodus nii jõgedes, metsatihnikus kui ka puude otsas, ja tema silmad hiilgavad pimedas, sest võrkkesta taga on tal tapetum lucidum ehk läikepiige, mis annab talle öise nägemise. Jaaguari hammustus on tema suuruse kohta võimsam kui ühelgi teisel suurkaslasel. Ja suurkaslastest ainsana hammustab ta saaklooma koljust, mitte kõrist, sageli läbistades aju ning tappes looma silmapilkselt. Tema kurguhäälses karedas möirges kõlaks nagu elujõu enese bassinoot.

Ent jaaguar on tuhandeid aastaid elanud paralleelselt ka üht teistsugust elu – peaaegu kõikjal liigi ajaloolises levilas, USA edelaosast Argentinani, on ta olnud keskseks kujundiks Kolumbuse-eelsete kultuuride uskumustes, mis väljenduvad nende kunstis, ehitistes ja esemetes. Jaaguare kummardasid jumalatena olmeegid, maiad, asteegid ja inkad, kõik nad tahusid või nikerdasid jaaguarikujusid oma templitesse, troonidesse, potisangadesse ja laamaluudest tehtud lusikatesse. Chavini rahvas, kelle tsivilisatsioon tekkis Peruus 900. aasta paiku e.m.a, kudus jaaguaripilte oma rätikutesse ja surilinadesse. Mõned Amasoonia hõimud jõid jaaguariverd, sõid jaaguarisüdant ja kandsid jaaguarinahku. Paljud uskusid, et inimene võib muunduda jaaguariks ning jaaguar inimeseks. Colombia loodeosas elavatele desanadele oli jaaguar Päikese kehastus, tukanodele kuulutas jaaguari möire vihma. Maiade maailmas tähendab sõna balam nii jaaguari kui ka preestrit või nõida. Boliivia trinitario rahvas pidas parimateks kandidaatideks šamaani kohale mehi, kes olid üle elanud jaaguari rünnaku.

Veel nüüdki, kui liik on enam kui poolest tema algsest levilast välja tõrjutud, võib kõikjal näha tänapäevaseid märke sellest ürgsest sidemest. Näiteks peavad Edela-Mehhiko Chilapa de Alvareze linna elanikud iga aasta augustis Tigrada-pidustusi, kus nad paluvad jaaguarijumalalt Tepeyollotlilt vihma ja rikkalikke saake, liikudes rongkäigus mööda tänavaid, jaaguarimaskid ees ja tähnilised kostüümid seljas. Lõriseva jaaguari pilte võib näha kõigel, alates Peruu ühe populaarsema õlle purkidest ning lõpetades rannalinade, T-särkide, seljakottide, rikšade, kalapoodide ja geibaaridega.

Jaaguari topeltelu kahtlemata kõige salapärasem tahk jääb valda, kus toimetavad šamaanid ja kogetakse ebatavalisi teadvuse seisundeid, mida Amazonase ülemjooksu põlisrahvad on aastatuhandeid psühhotroopsete taimede abil avastanud. Selle okultistliku ilma üle, kus ravitsejad väidavad, et saavad vaimude abiga jälile kõigi haiguste põhjustele ja leiavad kõigele ravi, valitseb jaaguar kui liitlane, kaitsja, elutähtis saatja, kes võib aidata haigusi välja ajada, teisenemisi esile kutsuda ja tumedaid jõude eemale peletada. Amasoonia lugematute vaimude hulgas, kes arvatakse elutsevat jõgedes ja järvedes, loomades ja hinnanguliselt 80 000 taimeliigis, mis moodustavad planeedi ühe külluslikuma ökosüsteemi, on jaaguar esimene võrdsete seas.

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti aprillinumbrist.

See isane jaaguar oli väikese pojana Lõuna-Colombias bussi peale smugeldatud ja teel põrandaalusele lemmikloomaturule, kui võimud ta konfiskeerisid. Tema ema oli hukkunud ühe karjakasvataja käe läbi, sest oli rünnanud tolle lehma. Kuna see noor jaaguar ei õppinud
oma emalt ellujäämisoskusi, ei saa teda mitte kunagi vabasse loodusesse lasta. Nüüd elab ta Colombias Sabana de Torreses Cabildo Verde looduskaitsealal.

Vaata kõiki uudiseid

Toetajad:

Telli ajakiri

Telli National Geographic
National Geographic on maailma suurim populaarteaduslik ajakiri.
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.
Hind: e-arve püsimaksega 6,95 €, aastaks 79 €
Telli Ajakiri