Süüria - elu varemete keskel

Rahvusvahelise lennujaama lähedale jäävas Ida-Aleppo Karm al Jazmati piirkonnas ehitavad töölised hävitatud tee asemele uut.

Süüria kodusõda muutis inimeste elupaigad rusudeks. Nüüd, kui tavaelu on vaikselt taastumas, tuleb kaotatu uuesti üles ehitada.

Varisemisohus hoone kolmandal korrusel kattis seinas haigutavat tühimikku läbipaistev kile, mis lasi tuppa roosakat loojanguvalgust. Helesinises kampsunis 60-aastane Amira Garman istus aiakiigel, mille varikatust kaunistasid kuldsed narmad. Katkine lühter, kus põles üksainus pirn, heitis tuppa nõrka valgust. Hädisest asendusaknast vaatas Amira teisel pool tänavat asuvat Al Yarmouki kooli, mille mänguväljakutel vedelesid nüüd padrunikestad ja omatehtud kahur.

Kallasehi piirkonna Al Yarmouki kool oli konflikti ajal relvastatud vastupanujõudude baas.

Garmani pere elas varem ülemisel korrusel, millest praeguseks oli saanud kokkuvarisenud müüride ja rusude labürint. „Ma tahan olla oma kodus,“ ütles ta. Nad leidsid peavarju siin, hoone ühes kahest asustatud toast. Nende kodutänaval oli keset varemeid taasavatud poed ning inimesed sagisid ringi, pilk maas. Mujal kestis võitlus veel edasi, kuid Aleppos hakkas vaikselt taastuma tavaelu. Ent tohutu ülesehitusöö ootas alles ees.

Garmani pere elas maatasa tehtud Ida-Aleppos Kallasehi piirkonnas, mis jäi Süüria armee piiramisrõngasse, kui valitsusväed kuid kestnud rünnakutega linna demokraatiat nõudnud mässulistelt ja teistelt president Bashar al Assadi režiimi vastastelt tagasi vallutasid. Aleppos, mis oli olnud Süüria suurim linn, elas varem ligi neli miljonit inimest, kuid sajad ja tuhanded põgenesid. Seitse aastat kestnud ränga sõja kestel on sama teinud miljonid teisedki Süüria elanikud. Üle 400 000 inimese on hukkunud ning ÜRO süüdistas Assadi vägesid keemiarelva kasutamises mitmes linnas, kus sai surma hulgaliselt inimesi.

Garmani perekond põgenes maapiirkonda umbes kolm aastat tagasi.

„Relvastatud mehed röövisid meid paljaks,“ räägib Amira abikaasa Saleh, pidades silmas valitsusevastaseid võitlejaid, kellest paljud olid kunagi olnud tema naabrid. Salehi hoiti aasta aega vangis, kuna opositsiooniväed leidsid tema kodust endise presidendi, Assadi isa pildi. 2016. aastal võitis armee osa linnast tagasi. Aasta pärast oli ligikaudu 300 000 elanikku koju naasnud. Paljud tagasi tulnud mehed pidid minema sõjaväkke.

Reede pärastlõunal sõid perekonnad Saadallah al Jabiri väljakul suhkruvatti ja turnisid hiiglaslike mitmevärviliste tähtede otsas, mis paigaldati eelmisel aastal maailma turismipäeval ning mis moodustavad lause „I LOVE ALEPPO“ („Ma armastan Aleppot“). Varem tungles siin turiste igast maailmanurgast. Nüüd rippus kahjustatud hoonel katkine loosung: „Aleppo on sinu linn ja vajab sinu kaitset.“ Väljak, mis sõja ajal oli mahajäetud, kihas elust. Jalgpallist lobisev noormeeste kamp oli tulnud Damaskusest siia arhitektuuri õppima ning noorukid uitasid nüüd, kaardid pihus, linnas ringi, plaanides ülesehitustöid. 18-aastane Rayyan Aloulou tegi koos opositsiooni võimu all olevast Idlibist külla tulnud emaga pilte. Varem 45 minutit kestnud reis oli naisel võtnud kümme tundi.

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti märtsinumbrist.

Pered ja sõbrad kogunevad Aleppo parki. Aleppo tähtsaima rongijaama Gare de Baghdadi lähedal asuvat 17-hektarilist parki pommitati konflikti käigus suurtükimürskudega.