Lindude võimsad ränded: kuidas nad suudavad ja oskavad?

Valge-toonekurg ehitab pesa kõrgesse kohta. Lääne-Hispaanias Extremaduras päästsid inimeste püstitatud pesapostid
ühes mahajäetud hoones elanud kured,
kelle eluaset hakati renoveerima. Valge-toonekurgede rändekombed on erinevad: osa talvitub Aafrikas, teised
jäävad kodule lähemale Euroopasse.

Me teame aina enam neist uskumatutest teekondadest, mille rändlinnud vastu peavad – ja sellest, kuidas inimene nende rändeid üha raskemaks teeb.

Uus-Meremaa Firth of Thamesi lahel hakkas päike loojuma. Lahe servas lonkis laisalt ringi kümneid vöötsaba-viglesid, suled tuule käes puhevil.

Randa veeres tõusuvesi ja ujutas üle kuivale jäänud mudase merepõhja, kus linnud sõid, torgates oma pikki nokki pehmesse mutta, et ussikesi välja koukida. Vee tõustes lõpetasid nad söömise ja kahlasid kaldale, prullakas keha ebaelegantselt õõtsumas kargutaoliste jalgade kohal. Vigled on pisut lihtsakoelise ja kohmaka moega ning näevad oma ilmetu sulestikuga üsna tavalised välja. Nüüd seadsid nad end lõkendava ehataeva all puhkama. Nad puhkavad tundide kaupa ja võivad tunduda üsna paiksed.

Miski ei saaks olla tõest kaugemal. Kuus kuud tagasi olid need linnud siia jõudmiseks läbi teinud muljet avaldava teekonna: nad lendasid siia Alaskalt. Hämmastaval kombel ei peatunud nad teel kordagi, vaid lendasid kaheksa-üheksa päeva järjest, lehvitades kogu tee tiibu. Nad lendasid umbes 11 500 kilomeetrit, rohkem kui veerand tiiru ümber maailma.

Kanada kurgede pulmatants päikseloojangul New Mexicos Bosque del Apache’i riiklikul looduskaitsealal. Kaitseala loodi 1939. aastal Kanada kure ja teiste
rändavate veelindude tähtsa rändepeatuspaiga kaitseks. Selle alamliigi Kanada kured pesitsevad Kaljumägedes
ning talvituvad USA lõunaosas ja Mehhikos.

Kohale jõudes olid vigled räsitud ja kõhnaks jäänud. Nüüdseks olid nad end rasva söönud, et jaksata rännata tagasi Alaskale, kus nad suviti pesitsevad. Kõigepealt seisis neil ees umbes 10 000 kilomeetri pikkune lend Kollasele merele. Seal veedavad nad umbes kuus nädalat Hiina, Põhja-Korea ja Lõuna-Korea randadel süües ja puhates ning seejärel lendavad veel 6500 kilomeetrit edasi.

Nii on vöötsaba-vigled rännanud tuhandeid aastaid, aga nende rännakutest on selge pilt saadud alles viimase paarikümne aastaga. Lindude ränded on aastasadu inimesi imestama pannud. Uued uuringutulemused aitavad nende ümbert saladuseloori kergitada, suurendades veelgi meie aukartust lindude uskumatute vägitükkide vastu. Samal ajal avastavad teadlased, kuidas inimese tegevus ja kliimamuutused neid ürgseid rändeid häirivad ja võivad need ohtu seada.

Kuna vigled kadusid alati oma pesitsuskuudeks Uus-Meremaalt ära, hakkasid maoorid pidama neid – maoori keeli kuaka’sid –müstilisteks lindudeks. See ettekujutus väljendub ka maoori ütluses millegi kättesaamatu kohta: „Kes on kunagi kuakamuna käes hoidnud?“ 1970. aastateks olid linnuvaatlejad ja bioloogid hakanud kahtlustama, et Uus-Meremaa vigled on needsamad, kes Alaskal pesitsevad, aga nende rändeteed suudeti välja selgitada alles 2007. aastal.

Tähnikhüään valmistub pärast edukat jahti Keenias Nakuru järve ääres flamingot nahka pistma. Kaitseks
hüäänide, šaakalite ja teiste kiskjate vastu koonduvad väikeflamingod paljukesi kokku. Suurte parvedena
liikudes on neil kõige paremad võimalused end kaitsta.

Teadlaste töörühm, kuhu kuulusid ka USA geoloogiateenistuse zooloogid Bob Gill ja Theresa Lee Tibbits, püüdis mõned vigled kinni, paigaldas neile kõhu-õhukotti satelliitsaatja, nii et antenn ulatus välja, ning jälgis märtsist maini üht põhja poole rändavat viglede rühma. Saatjate patareid polnud mõeldud vastu pidama kauem kui suveni ja lakkasid üksteise järel töötamast, nagu oligi oodata. Peale ühe. 2007. aasta 30. augustil lahkus vöötsaba-vigle E7 Alaskalt, saates ikka veel teavet oma asukoha kohta.

Teadlased jälgisid üha kasvava erutusega linnu teekonna edenemist: kuidas ta möödus Hawaiist, siis Fidžist ja seejärel, 7. septembril Uus-Meremaa loodetipust. „Pinge oli tohutu, sest patarei oli iga minut tühjaks saamas,“ meenutab Tibbits. Tol õhtul maandus E7 Firth of Thamesil. Kaheksa päeva ja kaheksa ööd ja 11 500 kilomeetrit: see on pikim peatuseta ränne, mis iial registreeritud. „See on saavutus, mis võtab suu ammuli ja paneb kukalt kratsima,“ ütleb Gill, kes on nüüd USA geoloogiateenistuses emeriitteadur.

E7 jälgimine suurendas uudishimu küsimuste vastu, mida lindude ränne on ammustest aegadest tekitanud. Kuhu nad lähevad? Kuidas nad suudavad nii kaugele lennata? Kuidas nad leiavad aastast aastasse tee ühte ja samasse talve- ja suvekorterisse? Tänu satelliitjälgimise ja teiste tehnoloogiate arenemisele saavad teadlased uurida kõike seda täpsemini kui iial varem.

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti märtsinumbrist.

SUULAD. BASS ROCK, ŠOTIMAA. Pesitsushooajal tungleb sellel Forthi lahe saarel 150 000 suulat. Talveks lendavad nad lõunasse, Lääne-Aafrikasse. Selle pildi tegemiseks lohistas Wilkes koos ühe abilisega oma
varustuse 122 sammu ülesmäge ja seadis kaamera
pesitsevatest lindudest umbes kahe meetri kaugusele
kirikuvaremete juurde.
STEPHEN WILKES TEGI 28 TUNNI JOOKSUL 1176
FOTOT JA PANI NEED SIIS DIGITAALSELT KOKKU.
VÄIKEFLAMINGOD. BOGORIA JÄRV, KEENIA. Aafrika Riftioru väikeflamingod armastavad soolaste mägijärvede äärmuslikku keskkonda, toitudes seal vohavatest vetikatest, mis on paljudele teistele loomadele mürgised. Nad ei ole rändlinnud, vaid nomaadid, rändavad ühe järve äärest teise äärde, otsides kohti, kus leidub rikkalikult toitu.
SIIN TEGI STEPHEN WILKES 36 TUNNI JOOKSUL 1742 FOTOT JA PANI NEED SIIS DIGITAALSELT KOKKU.
KANADA KURED. ROWE’I KAITSEALA, NEBRASKA. Veebruari keskpaigast aprilli keskpaigani koguneb Platte’i jõe äärde üle poole miljoni Kanada kure. Mehhikost ja Lõuna-USA-st siia jõudes on nad kõhnaks jäänud ja nuumavad end, et rännata edasi oma arktilistele ja lähisarktilistele pesitsusaladele.
SIIN TEGI STEPHEN WILKES 36 TUNNI
JOOKSUL 1377 FOTOT JA HILJEM LIITIS
NEED DIGITAALSELT.