Kanakarja kambakas ehk lindude superajud

27. jaanuar 2018, 15:48
Empaatiavõime. Teadlaste sõnul on kanadel (pildil Matt Sigeli talu kanad) kõrgelt arenenud tunnetus. Neil on hierarhilised ühiskonnad, nad oskavad loendada ja teha lihtsaid arvutusi ning võivad kogeda emotsioone, igavusest ja
frustratsioonist õnnelikkuseni. Ja nad ilmutavad empaatia märke: kui tibude sulgede peale õhku puhuda, mis neile ei meeldi, siis seda pealt vaatava ema pulss kiireneb.

Saage tuttavaks Figaroga. Ta on Tanimbari kakaduu, kes õppis ise papitükki lahti toksima ja tööriistana kasutama. Nii et unustage ära „linnuaju“ kasutamine solvanguna. Lindudel, nagu selgub, on superajud.

Gabriella Manni koduümbruse varesed armastavad teda, ja selle kohta on sel kaheksa-aastasel Seattle’i tüdrukul hulk tõendeid. Ta paneb köögiletile plastist ehtekarbi ja tõstab kaane üles.

Igas väikses lahtris on aare, varestelt saadud kingitus: kuldne helmes, pärliga kõrvarõngas, kruvi, punane Lego klots, värvilisi ja värvituid klaasikilde, kanakont, ümmargune kivi, kvartsikristall ja veel palju muud.

Kõik need asjad on pisut määrdunud, aga hoolikalt hoitud nagu haruldased artefaktid, sorteeritud ja kuupäev juures. Gabi valib välja kaks, mida ta nimetab oma Kõige Lemmikumateks, ja hoiab neid käes, et saaksin imetleda. Üks on pärlmutterroosa südamekujuline amulett, teine tilluke hõbedane ristkülik, mille ühele küljele on graveeritud „PARIM“. „Sest nad armastavad mind,“ ütleb Gabi nende pealtnäha mõttega valitud esemete kohta, lisades, et küllap linnud jätavad talle ühel päeval ka amuleti kirjaga „SÕBER“. „Nad teavad kõike, mis mulle meeldib – mänguasjad ja läikivad asjad –, sest nad jälgivad mind. Nad on nagu spioonid.“

Nägude äratundmine. 2006. aastal panid zooloog John
Marzluff ja üks tema üliõpilane sellised maskid ette, püüdsid kinni seitse varest ja rõngastasid nad. Kui Marzluff või keegi teine nüüd selle maski ette paneb, kogunevad ümbruskonna varesed – mitte ainult need seitse – kokku ning hakkavad temaga kurjustama, tema poole pikeerima ja teda jälitama. Teistsuguste maskidega
inimesi varesed ei tülita.

Sel hommikul on üks vares – tõenäoliselt see, kelle Gabi noorem vend ristis Beebinäoks, äratuntava halli laiguga – juba toonud talle surnud ogaliku, pannes selle kohta, kus see ei saa kuidagi kahe silma vahele jääda: maja tagaõue viiva trepi peale. „See on juba teine surnud kala, mis nad on mulle toonud. Ma ei tea, miks nad neid toovad,“ ütleb Gabi, toppides ogaliku hõbedased jäänused kilekotti, kinnitades selle külge kuupäevalipiku ja pannes koti külmkappi. „Need mulle eriti ei meeldi. Aga see uus on paremas seisus, teisel oli pea otsast ära.“ Beebinägu on talle ükskord jätnud ka linnupoja pea. „Üsna jõhker.“ Sel õhtupoolikul tõi lind aga teistsuguse, ja Gabi meelest sobilikuma kingituse. Gabi tormas koos vennaga tagaõue lindudele toitu juurde panema. Ta täitis söögimaja ühe sahtli koorimata maapähklitega ja teise koerakrõbinatega. Puude otsa lendas kaks varest. Üks oli Beebinägu, ja tal oli nokas midagi oranži. Ta kolis ümber Gabi kohale elektritraadile ja kukutas asjakese maha, nii et see maandus täpselt Gabi jalge ette. „Vaata! Mänguasi!“ hõiskas tüdruk, korjas üles pisikese kummist kalmaari ja hakkas rõõmust keksima, Beebinägu oma õrrelt seda tantsu pealt vaatamas. „Näed, ta teab täpselt, mis mulle meeldib!“

Probleemide lahendamine. Buckide ronk Bran nuputas umbes 30 sekundiga välja, et nööri otsas oleva liha kätte saamiseks peab ta nööri nokaga üles tõmbama ja samal ajal jalaga kinni hoidma. „Rongad on võimelised tegevusi mõttes katsetama ja tegevuste tulemusi prognoosima,“ ütlevad vareslaste uurijad Bernd Heinrich ja Thomas Bugnyar.

Kas varesed toovad tõesti nagu inimesedki sõbrale kingitusi, sest ta on nende vastu kena olnud? Kas vares – või ükskõik mis lind – suudab selliseid otsuseid teha? Teadlased, kes uurivad vareseid, ronki ja teisi vareslasi (laululinnusugukonda, kuhu kuuluvad varesed, näärid, harakad jt), vastavad sellele jaatavalt. Inimeste, teiste primaatide ja vareslaste sarnasused on meie – ja teiste loomade – intellektuaalseid võimeid uurivatele teadlastele tõepoolest huvi pakkunud. „Lindude ja imetajate evolutsioon kulges eri teid pidi, aga nad on nähtavasti jõudnud kognitiivses arengus sarnaste lahendusteni, nii et nad annavad meile haruldase võimaluse mõista, millised evolutsioonilised survetegurid viisid teatavate vaimsete võimeteni,“ ütleb kognitiivbioloog Nathan Emery.

Tööriistade valmistamine Leidlik Figaro eputab ühes Austria teaduslindlas riistapuuga, mille ta tegi, et India pähklit tagasi saada. Esimene tööriist oli tal bambusetükk,
millega ta roobitses tagasi lindla aia taha kukkunud kivikese.

Ometi oleks arusaam varesest kui valivast ja heldest linnust kuni selle sajandini enamiku teadlasi muigama pannud, sest vareseid ja üldse linde (nagu ka enamikku imetajaid) peeti robotlikeks ullikesteks, kes suudavad reageerida nendega toimuvale üksnes instinktiivselt. Linnud taandati „linnuajudeks“ juba enne seda, kui teadlane Ludwig Edinger nende aju ehitust valesti tõlgendas, 1900. aasta paiku. Ta arvas, et lindudel puudub otsaju uuskoor ehk neokorteks, imetajate aju mõtlemispiirkond, millest sõltub suur osa meie kõrgemaid kognitiivseid funktsioone – töömälu, planeerimine ja probleemide lahendamine.

Hoolimata sellest lindudele omistatud vaimsest puudujäägist kasutasid teadlased linde kogu 20. sajandi vältel loomade vaimsete võimete uuringutes. Eriti armastasid nad kodutuvisid, kelle aju on kõigest koorega maapähkli suurune, ning kanaarilinde ja sebra-amadiine, kelle aju on veel väiksem. Tuvidel, nagu teadlased avastasid, on hämmastav mälu ning üleloomulik võime eristada inimeste nägusid ja näoilmeid, tähestiku tähti, isegi Monet ja Picasso maale. Teised teadlased leidsid, et tähelepanuväärne mälu on ka hallmänsakutel, sininääridel ja põhjatihastel. Näiteks hallmänsakud korjavad igal sügisel üle 30 000 männiseemne ja peidavad endale tagavaraks, jaotades nad laiali mitmesse tuhandesse tillukesse „sahvrisse“, mida nad peavad talv läbi meeles hoidma.

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti veebruarinumbrist.

Kingituste tegemine. Väike Gabi Mann sai Seattle’is oma kodu juures sõbraks varestega, pannes neile välja pähkleid ja koeratoitu. Vastutasuks tõid nad talle kinke, millest üks tema lemmikuid on pärliläikega plastsüda.

Vaata kõiki uudiseid

Toetajad:

Telli ajakiri

Telli National Geographic
National Geographic on maailma suurim populaarteaduslik ajakiri.
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.
Hind: e-arve püsimaksega 6,95 €, aastaks 79 €
Telli Ajakiri