Erkki Peetsalu: Arboristid hea ja kurja tundmise puul
Kas keegi on uurinud, miks meile meeldib puu otsas ronida? Meie esivanemad tulid Maa ajaloo miljardite aastate pikkusel skaalal sisuliselt alles äsja puu otsast alla. Seega asjaolu, et meilegi meeldib endiselt puudel turnida, on otsekui kognitiivne tõendusmaterjal evolutsiooni toimumisest praegu.
Küsimus puudel turnimise tähendusest tundub esmapilgul mõttetuna, kuid mõelgem veidi. Kasvõi neile puudele, mille keskel me ise elame ja kasvame – et mida nad meile annavad? Minu koduaias kasvas väiksena suur kaheharuline kastan, mille otsas ronimine tähendas midagi metsikut ja seikluslikku: sai mängida, riskida, katsetada oma piire, sai vaadata kaugele, pugeda peitu. Sai tunda tüve tugevust ja oksa haprust. Puu otsas oli elu, lihtsalt oli hea olla!
Täiskasvanuna ronime me puude otsas sama innukalt, ise seda sügavamalt teadvustamata. Me turnime kõik nagu arboristid hea ja kurja tundmise puul, mis kasvab meie hinges. Selles ajakirjas uurime, mida psühholoogia- ja neuroteadlased teada said, kui asusid otsima selgitusi inimeste käitumismustritele: miks ühed on head ja teised halvad ning mis mõjutab heaks või halvaks olemist?
Kui seni on aastasadu, isegi tuhandeid, tegeldud headuse ja kurjuse lätete otsimisega inimhingest mitte teaduslikes, vaid filosoofilistes ja usulistes kategooriates, on nüüd teadlased jõudnud põnevate tulemusteni hea ja kurja teadusliku tausta mõistmiseks. Selgub, et hea ja kuri on seotud ühe olulise emotsionaalse omaduse ehk empaatiaga või selle puudumisega. Selgub, et inimese sotsiaalsusega seotud aju osad on isegi täiseas mõjutatavad ning et meid saab treenida lahkemaks.
Teadmine, et inimese positiivseid sotsiaalseid instinkte saab tugevdada ning kurjust juba eos ära hoida, võiks and lootust isegi paadunud skeptikule. Kui me oleme võimelised „voolima“ oma aju altruistlikumaks, tähendab see ju kogu ühiskonnale võimalust muutuda paremaks. Seega, heatahtlikum maailm, kus reflektoorne headus on saanud ebatavalisest nähtusest üheks inimese põhitunnuseks, on teaduslikus käsitluses võimalik!
Algab uus päev. Me raiume end jälle läbi argiste käitumis- ja suhtemustrite võsa. Just nii me õpimegi saama oma hingepuu arboristideks, et osata hooldada omaenda hea ja kurja tundmise puud kogu selle eluea jooksul juurtest ladvani. Evolutsioon jätkub.
Heatahtlikum maailm, kus reflektoorne headus on saanud ebatavalisest nähtusest üheks inimese põhitunnuseks, on teaduslikus käsitluses võimalik!
