Millal sulab Arktika viimane jää?
Ennustatakse, et sajandi lõpupoole on suurem osa Põhja-Jäämerd katvast merejääst taandunud vaid viiruks Gröönimaast ja Kanadast põhjas. Sellest kujuneb pelgupaik jääkarudele ja teistele metsikutele elusolenditele, kes võitlevad ellujäämise eest.
Esmalt märkame lumega kaetud jääl saaklooma tapmise jälgi: üllatavalt ulatuslikku sarlakpunast laiku, mis on arvatavasti viigerhülge veri. Siis ilmub nähtavale jääkaru. Suurele,
umbes 225-kilosele emakarule järgneb üksainus poeg. Nad on just hüpanud lahvandusse,
merejääs olevasse pikka lõhesse. Mõne sekundi pärast on nad taas veest väljas ja jooksevad meie lähenevast helikopterist pelutatuna üle jää. Pikk jooks võib jääkarudele kahju teha: rasv ja karvkate soojendavad loomi nii tõhusalt, et neid ähvardab ülekuumenemine. Meie 33-aastane Quebecist pärit piloot Fran?ois Létourneau-Cloutier juhib helikopteri kõrgemale ning emakaru ja poeg aeglustavad sammu kõnnikiiruseni.
Olles karudele mitme minuti jooksul järgnenud, maandab Létourneau-Cloutier helikopteri
loomadest umbes saja meetri kaugusel ettevaatlikult jääle ja lülitab mootori välja. Emakaru tõuseb tagakäppadele ja hindab kümnemeetrist lennumasinat Arktika tippkiskja rahulikul pilgul. Karupoeg püsib ema selja taga neljal käpal. Naudime vaatepilti mõne pika hetke vältel – karud tühjal lume- ja jääväljal, lugematud madalad sulavee tiigid peegeldamas kõrget suvepäikest, mida ümbritsevad ähmased punased ja sinised sõõrid. Seejärel lõhuvad helikopteri tiivikud raevuka vingatusega nõiduse ning me tõuseme õhku, võttes suuna oma laagriplatsile Kanada Baffini saare põhjapoolseimas tipus, mis asub Hudsoni lahest umbes 1100 kilomeetrit põhja pool.
Mõnekümne aasta pärast selliseid vaatepilte tõenäoliselt enam ei avane, vähemalt mitte siin
ja suvisel ajal. Planeedi soojenedes võivad suvine merejää ja kogu suurepäraselt kohanenud elustik, mida see toetab – karud, hülged, morsad, vaalad, jäätursk, koorikloomad, jäävetikad –, Baffini saare ümbruses kaduda. Lennates üle tohutu külmunud laotuse, tundub peaaegu uskumatu, et oleme tunnistajad selle hääbumisele – ja aitame koos ülejäänud inimkonnaga sellele ka ise kaasa. 1980. aastatel näitasid satelliidiandmed, et Põhja-Jäämere merejää kattis hilissuvel keskmiselt 7,5 miljoni ruutkilomeetri suuruse ala. Sellest ajast saadik on kadunud üle 2,5 miljoni ruutkilomeetri, mis on suurem ala kui Prantsusmaa, Hispaania ja
kõik Skandinaavia riigid kokku.
Kliimamudelite põhjal katab 2050. aastateks mitmeaastane jää vähem kui 520 000 ruutkilomeetri suuruse ala. Asjaolusid arvestades on hea uudis see, et säiliv jäämass koondub kaugemale põhja, Gröönimaast ja Kanada Ellesmere’i saarest põhja poole. See kahanenud pelgupaik saab olema paljude Arktika metsikute elusolendite viimane kants.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti jaanuarinumbrist.
