Siiditee vaimud ehk jalgsiretk paradiisist välja

26. november 2017, 12:52
Traditsiooniline lambanahast kasukas
hõljub tuules Usbekistanis To‘rtko‘lis
mööda iidset Siiditeed kulgeva maantee
ääres. Kunagi suuremat osa idapoolkera
läbinud kaubamarsruut polnud üks
kindel tee, vaid radade võrgustik.

2400 kilomeetri pikkune jalgsiretk mööda kuulsat kaubateed toob meelde ajad, mil Kesk-Aasia oli maailma sõlmpunkt.

Vesi. Puhas värske joomiskõlblik vesi.

Rohkem kui kolm aastat olen ma näinud selle leidmisega kurja vaeva. Matkan jalgsi läbi maailma. Kõnnin kiviajal meie planeeti avastanud esimeste inimolendite kadunud jälgedes. Retke lähtekohas Etioopias vantsisin kaamelite joogikaevudest mudaste soolalompideni. Araabia Al-?ijāzikõrbes rühkisin ühest oaasist teise. Kaukasuse lumistel tippudel kannatasin janu, ümbritsetuna mitmest tonnist veest – elutähtsast vedelikust, mis oli külmunud kivikõvaks jääks.

Kuid mitte kunagi varem pole juhtunud midagi sellist: et keegi kaevab peidikust välja mu joogivaru ja joob ära. Madalast süvendist, milles oli 60 liitrit hinnalist vett. Minu vett. Ma ei suuda lakata jõllitamast tühje tünne, mis kõrvetavas tuules õrnalt kõiguvad.

National Geographicu stipendiumi saaja Paul Salopek toidab oma eeslit Mouse’i (Hiir) pärast järjekordset päeva kõndimist läbi Usbekistani Kõzõlkumi kõrbe. Liivas leidus palju sajandite jooksul karavanidest maha jäänud potikilde. Kirjamees Paul Salopeki jalgsirännakut läbi maailma saab jälgida veebis OutofEdenWalk.org ja Twitteris (@PaulSalopek).

Kõzõlkumi kõrbes on džinn mu vee ära varastanud.

Kes on džinn?

Stepis elavate rändrahvaste sõnul on džinnid hulkuvad vaimud, kes kummitavad Kesk-Aasia piiritutel lagendikel, tuues rännulistele kord häda, kord õnnistust. Džinnid, keda Lääne popkultuuris kujutatakse tavaliselt karikatuurselt, turbaneid kandvate deemonitena, kes ilmuvad lambi või pudeli seest, võivad kohalike karjuste väitel öösiti lennata sadu kilomeetreid. Või võtta mao või hundi kuju. Marco Polo kirjutas Lääne-Hiinas Lopi kõrbe läbides riukalikust džinnist, kes kutsus karavaniliikmeid nimepidi, eksitades rändureid, kes tihtipeale ei leidnudki enam oma kaaslasi üles. Nii hukkusid paljud.

Kõzõlkum – kus see asub?

Kõzõlkum, peaaegu Soome suurune kurikuulus kõrb, ulatub Kasahstani aladelt Usbekistani lõunaosani. 2200 aasta jooksul, mil Siiditee oli maailma tähtsaim kaubatee, hõrenesid seal paljude karavanide read. Isegi praegu muudab kõrvetav päike ja madal okkaline põõsastik selle hirmuäratavaks takistuseks rännuteel. Vähemalt sundis see peatuma mind.

„Ära süüdista choban’eid,“ üteb mu giid Aziz Halmuradov, pidades silmas kohalikke lambakarjuseid. Halmuradov on uhke usbekk. Ometi on näha, et ka tema on jahmunud. „Vee varastamine on siinkandis ränk kuritegu,“ ütleb ta kurnatult rüüstatud veelao kõrval põlvitades. „Keegi ei julgeks seda teha.“

Kui need polnud karjused, siis kes?

Usbekistanis vana Siiditee olulises peatuspunktis Andijonis on ühe kohviku juurde pandud nõukogudeaegne reisilennuk. 2005. aastal pani valitsus siin toime massimõrva, kui sõjavägi avas tule riigi majandusliku ja poliitilise olukorra vastu protestiva rahvamassi pihta, tappes üle 700 inimese.

Rühime Halmuradoviga kõrvetavalt kuuma roosa düüni otsa. Palume satelliittelefoni teel abi Buhhaarast, kahe päevateekonna kaugusele jäävast legendaarsest oaasilinnast. Istume maha. Vaatame punetavat silmapiiri. Ootame. Meist kirdes, Hiina linna Turpani lähedal maksis üks kaupmees 8. sajandil 40 rulli toorsiidi 11-aastase orjatüdruku eest. Tuhat aastat varem, meist loodes, seadis Aleksander Suur ohtu oma vallutajakuulsuse, kui üritas ületada Oxuse jõge sõjameeste nahktelkidest kokku õmmeldud kipakatel parvedel. Praegu paistab kõikjal meie ümber silmaPekingi triljoni dollari suurune investeering Euraasiat ühendava kaubandusvõrgustiku ehk tänapäeva Siiditee rajamiseks. Kui palju oleksin ma nõus maksma lonksu vee eest? Kui mitu korda on see hetk Siiditee ajaloos juba olnud?

Hõbehallis taevas loojub päike. Tükk aega pärast keskööd tekib Kõžõlkumi tuhmi pimedusse pisike valgusjoon. See hakkab meie ümber tiirutama, algul lähedal, siis kaugemal, siis jälle lähemal. Nörritav suunatäht. „Meie päästeauto on eksinud,“ kähiseb Khalmuradov. Ta vehib meeleheitlikult oma pealambiga valguse suunas. Ent mina olen targem. Hoian oma põhukuiva suu kinni. See on džinn.

Paar kasulikku täpsustust Siiditeega seotud levinud müütide kohta. See polnud tee.

Veel vähem kiirtee. Pigem võrgutaoline tuhandete pidevalt muutuvate kaameliradade pasmas, segu kitsastest mäekurudest, teravatipulistest karavanseraidest, jõeäärsetest turgudest, meresadamatest ja üksikutest tähistest kõrbes (üksteisest nägemisulatuse kaugusel, et oleks lihtsam teed leida), ühendades klassikalise maailma kaht suurt majanduskeskust: Hani ajastu Hiinat ja Rooma-aegset Vahemere piirkonda. Geograafilisest ristumiskohast Kesk-Aasias, kus rikastusid vahendajate kuningriigid, voolasid Siiditee kaubad igasse maailmanurka. Põhja Venemaa vürstiriikidesse. Lõunasse Pärsia ja Induse aladele. Läände Konstantinoopolisse. IttaXi’ani. Selline kaubandusvõrgustik ühendas kümneid miljoneid inimesi Aafrika ja Kagu-Aasiani välja. Siiditee polnud steppi tallatud kaamelirada. See oli idee, globaliseerumise prototüüp.

Siid oli vaid kuulsaim kaup.

Kaamelite seljas õõtsusid mööda Siiditee paljuhaarmelist jaotusvõrgustikku laiali tuhat ja üks muudki kaupa. Hiina püssirohi. Veneetsia klaas. Samarkandi paber. Lumeleopardi nahad. Portselan. Levandi kuld. Eksootilised loomad. (Hiiva khaan olevat kord käskinud tuua läbi Kesk-Aasia kõrbete oma kindluslinna Pärsiast kaks vesipühvlit.) Ja loomulikult Jumal – budism, kristlus ja islam levisid kõik mööda Siiditeed. Samuti revolutsioonilised leiutised ja algebra. Ja muhkkatk. (Teadlased arvavad, et Euroopa nakatati musta surmaga esimest korda Kefa piiramise ajal, kui mongolid heitsid üle Krimmi linna müüride katku surnud sõdureid.) Siiski mäletame me peamiselt siidi: ebamaist kangast, mis helgib nagu kuuvalgus vee peal. See Hiina leiutis võlus Rooma eliiti sedavõrd, et siidi kokku ostes viisid nad impeeriumi pankroti äärele. On asju, mis ei muutu kunagi.

Vana Siiditee juures on vähe sellist, mida võib pidada tõeliselt iganenuks.

Tänapäeva islamiusuline Kesk-Aasia – Siiditee ajalooline foon – maailma uudistesse sageli ei jõua. Siiditee iidsetel karavaniteedel laiuvad hõredalt asustatud, vähe arenenud, peamiselt autoritaarsed endise Nõukogude Liidu vabariigid – Kasahstan, Usbekistan, Kõrgõzstan – ei ärata välismaailmas just palju tähelepanu. Neid riike külastavad nostalgialembesed romantikud, keda tõmbab ligi juba enne Kolumbuse aega hääbunud Siiditee kuulsusesära. Selline mahajäetuse maine on aga petlik. Nii nagu sajandeid tagasi, kui võimsad impeeriumid võitlesid Siiditee rikkuste pärast, on ka 21. sajandi geopoliitika hoovaks positsiooni kindlustamineAasias. Ameerika Ühendriigid, Hiina ja Venemaa üritavad üksteise võidu leida viise, kuidas selles strateegilises piirkonnas oma huve edendada: võitlevad islami terrorismiga, avavad salajasi kaubakoridore, hangeldavad energiavarudega.

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti detsembrinumbrist.

Naised katavad kätega silmad kasahhi rituaali betashar’i ajal, mil pruut paljastab oma näo. Pulmad võivad kesta tunde ning neid ilmestavad perekondade läbirääkimised, enne kui pruut peiu perekonda vastu võetakse.

Vaata kõiki uudiseid

Toetajad:

Telli ajakiri

Telli National Geographic
National Geographic Eesti pakub harivat lugemist kogu perele.
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.
Ajakirjal on 87 000 lugejat.
Hind: e-arve püsimaksega 6,49 €, aastaks 75 €
Telli Ajakiri