Mida leidsid arheoloogid Jeesuse jälgi otsides?

Usklikud tunglevad Jeruusalemma Püha
Haua kirikus ümber restaureeritud hauakabeli, mis kristliku traditsiooni järgi ehitati Jeesus Kristuse haua kohale. 2016. aastal äratas see pühamu ülemaailmset huvi, kui restaureerijad
avasid tema külluslikult kaunistatud seinte taga peituva iidse haua.

Usklikud kummardavad teda Jumala pojana. Skeptikud taandavad ta legendiks. Kunstnikud on valanud ta teostesse, mis peegeldavad oma aega ja kohta. Nüüd aitavad pühal maal väljakaevamisi tegevad arheoloogid eristada fakte müütidest.

Eugenio Alliata kontor Jeruusalemmas näeb välja nagu ükskõik millisel arheoloogil, kes eelistab pigem välitöödel käsi mustaks teha kui oma toas korda luua. Ühes nurgas seisab tolmune ürgvana arvutikomplekt ning täistuubitud riiulitel jagavad väljakaevamiste aruanded ruumi mõõdulindirullide ja muude selle ala töövahenditega. Ruum tundub samasugune nagu iga arheoloogi oma, keda ma olen Lähis-Idas kohanud, kui välja arvata, et Alliatal on seljas šokolaadipruun frantsiskaani munga rüü ja tema kontor asub Piitsutamise kloostris. Kiriku traditsiooni järgi tähistab see klooster paika, kus Rooma sõdurid nuhtlesid surma mõistetud Jeesus Kristust ja panid talle pähe okaskrooni.

Sõna „traditsioon“ kuuleb selles maailmanurgas palju, siia voolab kokku turiste ja palverändureid, keda meelitavad ligi kümned paigad, millel on traditsiooni järgi tihe seos Kristuse elulooga, alustades tema sünnikohast Petlemmas ja lõpetades hauapaigaga Jeruusalemmas.

Jeruusalemmas tervendas Jeesus ühe halvatud mehe
rituaalse tiigi juures, mille ääres on viis sammaskäiku
ja mida hüütakse Betsataks, kirjutab Johannese evangeelium. Paljud õpetlased kahtlesid selle paiga olemasolus, kuni arheoloogid avastasid nende sajanditevanuste kirikuvaremete alt selle säilmed.

Minusugusele ajakirjanikuks hakanud arheoloogile, kes kogu aeg teadvustab, et terved kultuurid tõusid ja langesid, jättes oma ajast õige vähe jälgi, tundub iidselt maastikult üheainsa elu killukeste otsimine kilplasetööna, tuule püüdmisena väljal. Ja kui see tuul on ei keegi muu kui Jeesus Kristus, keda rohkem kui kaks miljardit inimest peavad Jumala pojaks, tekitab see ülesanne kiusatuse otsida jumalikku juhatust.

Sellepärast tulengi ma iga kord, kui Jeruusalemmas käin, aina tagasi Piitsutamise kloostrisse, kus isa Alliata võtab mind ja mu küsimusi alati vastu muheda kannatlikkusega. Ristiusu arheoloogia professori ja Studium Biblicum Franciscanumi muuseumi direktorina aitab ta täita üht frantsiskaanide 700 aasta vanust missiooni: hooldada ja kaitsta püha maa iidseid pühapaiku ning, alates 19. sajandist, teha neis teaduslikel põhimõtetel väljakaevamisi.

Usumehena näib isa Alliata olevat rahujalal sellega, mida arheoloogia suudab – ja ei suuda – ristiusu keskse kuju kohta välja uurida. „2000 aasta tagusest ajast ühe konkreetse inimese kohta arheoloogilisi tõendeid saada oleks midagi väga haruldast ja kummalist,“ möönab ta, naaldudes toolileenile, käed mungarüü kohal vaheliti. „Aga ei saa öelda, et Jeesus pole ajalukku jälgi jätnud.“

Kaugelt kõige tähtsamad – ja vahest kõige vaieldumad – neist jälgedest on uue testamendi tekstid, eriti neli esimest raamatut: Matteuse, Markuse, Luuka ja Johannese evangeelium. Ent kuidas suhestuvad need iidsed, esimese sajandi teisel poolel kirjutatud tekstid ja neist lähtuvad traditsioonid arheoloogi tööga?

„Traditsioonid elavdavad arheoloogiat ja arheoloogia elavdab traditsioone,“ vastab isa Alliata. „Vahel haakuvad nad hästi, vahel mitte,“ ütleb ta, lisades pärast pisikest pausi, naerusäde silmis: „mis on põnevam.“

Nii asun ma isa Alliata õnnistusel kõndima Jeesuse jälgedes, otsima märke tema loost, nagu seda on jutustanud evangelistid ja tõlgendanud terved põlvkonnad õpetlasi. Loodan sellel teekonnal teada saada, kuidas ristiusu tekstid ja traditsioonid haakuvad avastustega, mille on teinud arheoloogid, kes on juba 150 aastat täie tõsidusega sõelunud püha maa liiva.

Kapernauma osaliselt restaureeritud sünagoog pärineb 2.–5. sajandist, selle sammaste alla jääb aga vanem ehitis, kus mõnede teadlaste arvates käis väga tõenäoliselt Jeesus. Lähedusest leidsid arheoloogid elumaja, mida varakristlased pidasid pühaks – see võib olla apostel Peetruse kodu.

Enne oma palverännaku alustamist on mul aga tarvis järele proovida ajaloolise Jeesuse uuringuid musta varjuna saatev plahvatusohtlik küsimus: kas on mingi võimalus, et Jeesus Kristust polegi olemas olnud, et kogu see kirikute vitraažidel kujutatud lugu on puhas väljamõeldis? Nii väidavad mõned otsese ütlemisega skeptikud – aga, nagu ma avastasin, mitte teadlased, eriti arheoloogid, kelle töö üldselt just toob fantaasialende maa peale, sõna otseses mõttes.

„Ma ei tea ühtki peavoolu teadlast, kes kahtleb Jeesuse tegelikus olemasolus,“ ütles Duke’i Ülikooli arheoloog ja judaismiuuringute emeriitprofessor Eric Meyers. „Üksikasjade üle on sajandeid vaieldud, aga mitte ükski tõsine teadlane ei kahtle, et ta oli ajalooline isik.“

Üsna sama kuulsin ka Florida Atlandi Ülikooli arheoloogilt ja ajalooprofessorilt Byron McCane’ilt. „Mul ei tule ette ühtki teist inimest, kelle olemasolu kohta leiduks sedavõrd palju tõendeid, aga inimesed väidaksid ikkagi, et teda polnud olemas,“ märkis ta.

Isegi endine preester ja vastuolulise õpetlaste foorumi Jeesuse Seminar asejuhataja John Dominic Crossan leiab, et radikaalsed skeptikud lähevad liiga kaugele. Lugusid Kristuse imetegudest – haigete tervendamisest sõnadega, rahvahulga toitmisest paari leiva ja kalaga, koguni neli päeva surnud olnud inimese ellu äratamisest – on tänapäeva mõistusel muidugi raske omaks võtta. See ei anna aga veel põhjust järeldada, et Naatsareti Jeesus oli religioosne müüt.

„Noh, võib ju öelda, et ta kõndis vee peal ja seda ei suuda mitte keegi, järelikult polnud teda olemas. Aga see on midagi muud,“ ütles Crossan, kui me telefonitsi vestlesime. „Üldine tõsiasi, et ta tegi Galileas ja Jeruusalemmas teatavaid tegusid, et ta tegi midagi, mille pärast ta hukati – kõik see sobitub minu arvates täiuslikult ühte kindlasse stsenaariumi.“

Jeesust uurivad õpetlased jaotuvad kahte vastasleeri, mida eraldab väga selge veelahe: ühed peavad evangeeliumide imetegija-Jeesust tõeliseks Jeesuseks, teiste arvates on tõeline Jeesus – mees, kellest müüt alguse sai – evangeeliumide pealispinna all peidus ning vajab ajaloouuringute ja kirjandusteadusliku analüüsiga välja selgitamist. Mõlemad leerid väidavad, et arheoloogia on nende liitlane.

Ühe perekonna hauakambrist leitud risti löödud mehe kannaluu võib kummutada väite, et kurjategijana hukatud Jeesust poleks korralikult maha maetud. Rooma ristilöömisel oli palju vorme.

Kes iganes Jeesus Kristus ka polnud või pole – Jumal, inimene või kõigi aegade suurim kirjanduslik pettus –, tuleb minu saabudes iidsesse Petlemma, mida on traditsiooniliselt peetud tema sünnilinnaks, kireva rongkäiguna esile tema tänapäevaste jüngrite mitmekesisus ja pühendumus. Jeruusalemma ja Läänekalda vahelise kontrollpunkti läbinud ekskursioonibussid veaksid nagu palverändurite Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni. Üksteise järel veerevad bussid parklasse ja neist väljuvad pimestavas päikeses silmi kissitavad reisijad: pilkupüüdvates sarides India naised, kodukoguduse embleemi kandvate seljakottidega hispaanlased, lumivalgetes rüüdes etiooplased, kelle laubale on tätoveeritud indigosinine krutsifiks.

Sõime väljakul jõuan järele ühele Nigeeria palverändurite rühmale ja astun nende kannul Kristuse Sündimise kiriku madalast uksest sisse. Basiilika kõrgeid lööve varjavad presentkatted ja tellingud: restaureerijate meeskond on ametis sajanditega kogunenud küünlatahma eemaldamisega 12. sajandi kullatud mosaiikidelt, mis katavad 6. sajandil püstitatud peenelt nikerdatud seedripuust talade kohal seinte kõrgemaid pindu. Me teeme ettevaatlikult tiiru ümber põrandalõigu, mis on lahti kaevatud, et tuua nähtavale kiriku vanim osa, 330. aastatel Rooma esimese kristlasest keisri Constantinuse käsul ehitatud algse kiriku säilmed.

Veel ühest trepist alla minnes jõuame laternatega valgustatud grotti, mille ühes väikeses marmorvoodriga orvas on hõbetähega tähistatud koht, kus pärimuse järgi sündis Jeesus Kristus. Palverändurid laskuvad põlvili, et tähte suudelda, ja suruvad peopesad vastu jahedat lihvitud kivi. Peagi palub üks kirikuteener neil rutem edasi liikuda, et anda teistelegi võimalus puudutada püha kivi – ja uskumuse järgi püha lapsukest.

Kristuse Sündimise kirik on vanim praeguseni igapäevases kasutuses olev ristiusu kirik, aga mitte kõik õpetlased pole veendunud, et Jeesus Naatsaretlane sündis Petlemmas. Tema sündi mainivad ainult kaks neljast evangeeliumist, ja nende kirjeldused lähevad lahku: Luuka evangeelium räägib traditsioonilisest sõimest ja karjastest, Matteuse evangeelium tarkadest, poeglaste massimõrvast ja Egiptusesse põgenemisest. Mõned oletavad, et evangelistid paigutasid Jeesuse sünni Petlemma selleks, et siduda see Galilea talupoeg Juudamaa linnaga, kus vana testamendi ennustuse järgi pidi sündima messias.

Arheoloogia on selles asjas suuresti vaikinud. Lõppude lõpuks, kui suur on tõenäosus leida tõendeid ühe talupojapaari kahe tuhande aasta tagusest põgusast käigust? Kristuse Sündimise kirikus ja selle ümbruses tehtud väljakaevamistel pole seni leitud mitte mingeid Kristuse-aegseid artefakte ega ühtki märki, et varakristlased pidasid seda paika pühaks. Esimesed selged tõendid austamise kohta pärinevad kolmandast sajandist, mil Palestiinas käis teoloog Aleksandria Origenes ja märkis: „Petlemmas näidatakse koobast, kus Jeesus sündis.“ Neljanda sajandi alguses läkitas keiser Constantinus pühale maale keiserlikud saadikud, et nad teeksid kindlaks Kristuse eluga seotud paigad ning pühitseksid need kirikute ja templitega. Leidnud koha, mille nad uskusid olevat Jeesuse sünnikoopa, püstitasid saadikud sinna rikkalikult kaunistatud kiriku, nüüdse basiilika eelkäija.

Paljud õpetlased, kellega ma rääkisin, on Kristuse sünnikoha küsimuses erapooletud, füüsilisi tõendeid on liiga vähe, et seisukohta võtta. Nende arvates kehtib siin vana tarkusetera, mille ma õppisin juba arheoloogia sissejuhataval kursusel: „Tõenduse puudumine ei ole puudumise tõendus.“

Kui Petlemmas on tõelise Jeesuse jäljed jahtunud, siis 105 kilomeetrit põhja pool Galileas, Põhja-Iisraeli lainjate mäeküngaste maal, läheb märksa soojemaks.

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti detsembrinumbrist.

Palverändur põlvitab Püha Haua kirikus Võidmise kivi ees, mis tähistab kohta, kus Jeesuse surnukeha enne matmist võiti.
Herodes Suure rajatud mäekindluse Herodeioni varemed tuletavad meelde Rooma impeeriumi iket. Osa õpetlasi peab Jeesust revolutsionääriks, kelle tegelik missioon oli muuta ühiskonnakorda, mitte lunastada hingi.
See Leonardo da Vincile omistatud 15. sajandist pärit maal müüdi hiljuti oksjonil rekordilise 450 miljoni dollari eest anonüümseks jääda soovinud ostjale.