Pterosaurus - veidraim tiivuline olend minevikust

25. oktoober 2017, 14:14
Peaaegu kaelkirjaku kõrgune ja hävitaja F-16 tiibade siruulatusega Quetzalcoatlus northropi oli üks kõigi aegade suuremaid lendavaid loomi. See elusuurune mulaaž, mida parajasti Minnesota stuudios värvitakse, on mõeldud ühte Kuveidi kultuurikeskusse.

Uued avastused muudavad vanu seisukohti pterosauruste, kõige suuremate, tigedamate ja kummalisemate loomade kohta, kes eales on lennanud.

Enamik inimesi teeb sõna „pterosaurused“ peale vaid imestunud nägu, kuni sellele lisada: „Pterodaktülused, noh.“

Caiuajara dobruskii’ luud Brasiilias muuseumis läbiuurimist ootamas. Kivistisleidude kasv on arusaamad pterosaurustest pea peale keeranud. Üks ekspert arvab: „Nad on midagi muud, kui me enne arvasime.“

See on 18. sajandil avastatud esimesele pterosaurusele pandud nimi. Sestpeale on teadlased kirjeldanud enam kui 200 pterosauruseliiki, kuid inimeste arusaam pterosaurustest kui 162 miljoni aasta vältel mesosoikumi taevalaotusi valitsenud tiivulistest lohedest on jäänud endiseks. Me kujutleme neid teravatipulise peaga, nahktiivuliste ja kohmakalt lendavate mõrtsukalike roomajatena.

Rohked fossiilileiud on aga päevavalgele toonud üllatava kehakuju, suuruse ja käitumismallidega uusi pterosaurusi. Mõned paleontoloogid arvavad nüüd, et korraga võis maailmas elada sadu pterosauruseliike, kes olid elukeskkonnad omavahel ära jaganud suuresti samamoodi, nagu seda teevad tänapäeval linnud. Nende maailmas leidus selliseid monstrumeid nagu Quetzalcoatlus northropi (üks suuremaid kunagi avastatud lennuvõimelisi loomi, kes oli peaaegu sama kõrge kui kaelkirjak). Tema tiibade siruulatus oli 10,5 meetrit ning tal oli tõenäoliselt komme dinosaurusebeebisid üles noppida. Küll aga leidus seal ka
varblasesuurusi pterosaurusi, kes lendlesid läbi ennemuistsete metsade ning võisid toituda putukatest; suuri pterosaurusi, kes võisid ookeanide kohal lennata mitu päeva järjest nagu albatrossid; ning pterosaurusi, kes seisid madalas soolases vees ning toitusid muda filtreerides nagu roosad flamingod.

Üks kõige põnevamaid leidusid on pterosauruse munade kivististe assortii. Tervetest munadest tehtud pildid, kus munakoore all paistab loode, on aidanud mõista muna arenguprotsessi. Üks muna avastati isegi Hiinast leitud pterosauruse Darwinopterus munajuhast, koos ühe teise munaga, mis ilmselt oli dinosaurusele lõpu toonud
kokkupõrke tagajärjel välja paiskunud. Missis T (ehk missis Pterosaurus) sai esimeseks
pterosauruseks, kelle sugu on vaieldamatult määratud. Kuna ta peas puudus hari, oli ta esimeseks kindlaks tõendiks sellest, et tõenäoliselt toimisid mõnede isaste pterosauruste – nagu mõnede tänapäeva lindudegi – erksavärvilised harjad vastassugu peibutava vahendina. Need avastused on pterosaurustele uut elu sisse puhunud ning lubanud neid võtta kui päris loomi. Samuti on need kasvatanud pterosauruseuurijate isu uute avastuste järele.

Edela-Texases Big Bendi rahvuspargi geoloogilises mõttes omamoodi kihilisse kooki siirdudes käib Briti pterosauruseuurija Dave Martill selleks ettevõtmiseks välja lühikese nimekirja asjadest, mis tuleb ära teha: 1. Otsi üles mõni kena lõgismadu. 2. Leia maas vedelemas Quetzalcoatlus’e terve kolju. Tõenäoliselt õnnestub number üks. Ometi hakkab ta otsekohe paleontoloogist kolleegi Nizar Ibrahimiga üksikasjalikult arutlema selle üle, kuidas number kahe puhul hankida uuringuluba.

Ray Stanford on inimene, kellel on kivististe peale hea nina. Ta on oma kodu ümbrusest Washingtoni lähedal leidnud sadu pterosauruse ja muude väljasurnud loomade jälgedega kivikamakaid.

Pterosauruste uurimisel on esimene reegel: pead olema optimist. Pterosauruste kivistised on erakordselt haruldased. Terve nende loomade imeline maailm, mis oli rajatud paberõhukeste seintega seest õõnsatele luudele, on ammuilma põrmu varisenud. Iseäranis napilt on jälgi just Quetzalcoatlus’est, keda tuntakse üksnes Big Bendist 1970. aastail avastatud üksikute fragmentide põhjal.

Martill ja Ibrahim veedavad kolm päeva lõhenenud künkanõlvadel luid otsides. Nad ületavad korduvalt paljulubava nimega Pterodaktüluse aheliku ning vaatavad alatasa kaartidelt, kuhu Quetzalcoatlus’e avastajad on leiukohti märkinud. Nad mõtestavad lahti geoloogiliste kihtide nüansse („Vaata neid Milankovići tsükleid!“ hüüatab Martill, viidates sellele, kuidas muutused Maa liikumises jäädvustuvad kivimitesse) ning manavad esile ammu unustatud maailmu. Ühel liivakivivallil, kust ei paista viivat ühtegi teed alla, märgib Martill: „Pole veel näinud mäge, kust ei saa alla kukkuda.“ Ta sööstab edasi ning jõuab tervete luude-kontidega alla välja.

Küll aga ei komista nad ühelegi lõgismaole ega tuvasta vähimaidki märke ühestki pterosaurusest. Lohutusauhinnana jääb neile ette mingi suure dinosauruse, võib-olla Alamosaurus’e reieluu. Dinosaurused pole aga pterosaurused, ja vastupidi. Rahvuspargist lahkudes kavandavad meie kaks paleontoloogi juba järgmist uurimisretke Quetzalcoatlus’e leidmiseks, olles jäädavalt armunud pterosauruste kui kehakujult, suuruselt ja käitumismallidelt nii mitmekesiste loomade võluvasse maailma, kuhu on olnud võimalik pilku heita vaid tänu erakordselt haruldastele kivistisleidudele.

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti novembrinumbrist.

Vaata kõiki uudiseid

Toetajad:

Telli ajakiri

Telli National Geographic
National Geographic Eesti pakub harivat lugemist kogu perele.
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.
Ajakirjal on 87 000 lugejat.
Hind: e-arve püsimaksega 6,49 €, aastaks 75 €
Telli Ajakiri