Maailma õnnelikemad paigad ehk mis on õnne valem

TAANI. Noormehed hüppavad Kopenhaageni sadamas viie meetri kõrguselt hüppeplatvormilt vette. Kehalisele tegevusele kutsuv tehiskeskkond on üks põhjuseid, miks taanlased on üks maailma kõige vähem rasvunud rahvaid. Taani troonib tihti ülemaailmses õnnelikkuse raportis esikohal, mis peegeldab sealset riiklikult
toetatud haridust, tervishoidu ja rahalist turvavõrgustikku.

Mis on ühist Taanil, Costa Rical ja Singapuril? Sealsed inimesed tunnevad end turvaliselt, näevad endal eesmärki ja naudivad elu, milles on vähe stressi ja palju rõõmu. Kuidas nad seda teevad?

Kes on maailma kõige õnnelikum inimene? See võib olla Alejandro Zuniga, terve keskealine isa, kes iga päev kuus tundi inimestega suhtleb ja kellel on mitu head sõpra, kellele ta võib loota. Ta magab enamik öid vähemalt seitse tundi, käib jala tööl ning sööb enamikul päevadel kuus portsu puu- ja köögivilju. Ta töötab alla 40 tunni nädalas, armastab oma tööd ja tunneb rõõmu töökaaslastest. Ta teeb iga nädal mõne tunni vabatahtlikku tööd, nädalavahetuseti käib kirikus ja vaatab jalgpalli, mis on tema kirg. Lühidalt, ta teeb igapäevaseid valikuid, mis soodustavad õnnetunnet, ja neid on tal lihtsam teha, kuna ta elab samamoodi meelestatud inimeste seas Costa Rica haljendavas mõõduka kliimaga Keskorus.

SINGAPUR. Gardens by the Bay pargis püüavad pilku nn superpuud, mis säravad päikeseenergiaga töötavates tuledes ja millel kasvab üle 200 taimeliigi. See endisele tühermaale rajatud sajahektarine peene kujundusega
park on näide Singapuri taotlusest olla maailmalinn, mille alustaladeks on Aasia traditsioonilised väärtused – harmoonia, austus ja kõva töötegemine. Saareriik püsib eluga rahulolu poolest Aasias kõrgel kohal.

Teine võimalik kandidaat on Sidse Clemmensen. Tal on armastav abikaasa ja kolm väikest last ning ta elab koos teiste perekondadega ühte hoidvas kogukonnas, kus jagatakse omavahel majapidamistöid ja lapsehoidmist ning süüakse koos ühises köögis. Ta on sotsioloog, ning tema töö pakub talle iga päev põnevaid väljakutseid. Tema ja ta pereliikmed
käivad tööl, poes ja koolis jalgrattaga, mis aitab neil püsida heas vormis. Ta maksab oma tagasihoidlikult palgalt kõrgeid makse, aga saab vastu tervishoiuteenused ja laste hariduse ning talle on tagatud pension. Taanis Aalborgi linnas, kus ta elab, on inimesed kindlad, et
riik ei lase nendega midagi halba juhtuda.

Ja siis on veel Douglas Foo. Ta on edukas ettevõtja, kes sõidab 650 000 eurot maksva BMW-ga ja elab kümne miljoni euroses majas. Ta on abielus ja tal on neli last, kes koolis hiilgavad. Ta teenis ise ülikooliks raha ja asutas firma, millest kasvas 50 miljoni eurose väärtusega rahvusvaheline ettevõte. Ta on pälvinud alluvate, äripartnerite ja kogukonna lugupidamise. Oma edu saavutamiseks on ta teinud palju tööd, aga nagu Foo varmalt tunnistab, poleks ta ilmselt saanud seda elu üles ehitada kusagil mujal kui Singapuris.

USA. Kohviku Carabiner Coffee omanik Erik Gordon teenindab Colorado linnast Boulderist vaid 20-minutise sõidu kaugusel Castle Rockis mägironijaid retrohõngulisest Volkswageni kaubikust. Paljusid Boulderi elanikke teeb õnnelikuks linna väikelinlik olemus ja mägede lähedus.

Zuniga, Clemmensen ja Foo on näited kolmest erinevast õnne koostisosast, mis üksteist täiendades põimuvad, luues püsiva rõõmutunde. Ma nimetan neid naudinguks, eesmärgitajuks ja uhkusetundeks. Nad elavad ka riikides, mis neid õnne elemente soodustavad. Selles loos kohtume nende kolme inimesega, vaatleme igaühe kodumaad ja saame teada, mis teeb nende paikade inimesed mujal elavatest nii palju õnnelikumaks.

Võtame näiteks Zuniga, kes, nagu paljud costaricalased, elab täiel rinnal nauditavat igapäevaelu. Teadlased nimetavad seda tüüpi õnnetunnet kogetud õnnelikkuseks ehk positiivseks afektiks. Uuringutes mõõdetakse seda nii, et küsitakse inimestelt, kui tihti nad viimase ööpäeva jooksul naeratasid, naersid või rõõmu tundsid. Zuniga kodumaa on paik, kus inimesed saavad igapäevaelus rohkem häid emotsioone kui peaaegu kõigis teistes maailma paikades.

Clemmensen esindab õnne vormi, mille tüüpiline näide on taanlaste eesmärgistatud elu. Nagu kõik õnne liigid, eeldab see, et põhivajadused on kaetud, nii et inimesed saavad tööl ja vabal ajal pühenduda oma huvidele. Teadlased nimetavad seda eudaimooniliseks heaoluks (nimetus tuleb vanakreeka sõnast, mis tähendab õnnelikku). Mõiste tõi käibele
Aristoteles, kes uskus, et tõelise õnnetunde annab ainult mõtestatud elu – millegi sellise tegemine, mis väärib tegemist. Selle mõõtmiseks küsib Gallup küsitluses osalejatelt, kas nad said eile teada või tegid midagi huvitavat. Viimased 40 aastat pidevalt Euroopa õnnelikkuse edetabelite tipus püsinud Taanis on ühiskond arenenud selliseks, et teeb huvitava elu elamise lihtsaks.

Ja Foo kõige oma ambitsioonikuse ja saavutustega esindab Singapurile kui üleüldise peaaegu fanaatilise edutungi poolest tuntud riigile omaselt õnne alaliiki, mis seisneb eluga rahulolus. Sotsiaalteadlased mõõdavad seda tüüpi õnnelikkust sageli nii, et paluvad inimestel hinnata oma elu kümne punkti skalaal. Eksperdid nimetavad seda ka hinnanguliseks heaoluks, ja rahvusvaheliselt peetakse seda parimaks heaolu mõõdupuuks. Eluga rahulolu poolest on Singapur püsinud kindlalt Aasias esikohal.

Paljud singapurlased armastavad poodides käia, selles tillukeses linnriigis on üle 150 kaubanduskeskuse. Üks peamisi turismiatraktsioone on Marina Bay Sandsi puhkekeskuses asuv Shoppes oma luksuskaubapoodide, nooblite restoranide ja paatidega, millega saab kanalil sõita. Singapur tagab, et igaühel, kes töötab, on korralik palk, tervisekindlustus ja eluase. Samuti ergutab riik
ettevõtlust ning see loob palju miljonäre.

Iga-aastast ülemaailmset õnnelikkuse raportit koostavad teadlased leidsid, et umbes kolmveerandi inimese õnnelikkusest annavad kuus tegurit: tugev majanduskasv, pikk tervena elatud eluiga, head sotsiaalsed suhted, heldus, usaldus ja vabadus elada elu, mis sulle sobib. Need tegurid ei sünni juhuslikult, vaid on tihedalt seotud riigi valitsemise ja kultuuriliste väärtustega. Teisisõnu, kõige õnnelikumad paigad loovad tingimused, et nende inimesed saaksid olla õnnelikud.

Koha mõju näitamiseks analüüsis John Helliwell, üks raporti toimetajatest, 500 000 küsimustikku, mille olid täitnud eelneva 40 aasta jooksul sajast riigist Kanadasse kolinud immigrandid, kellest paljud olid tulnud märksa vähem õnnelikest riikidest. Tähelepanuväärsel kombel avastasid Helliwell ja tema kolleegid, et mõni aasta pärast saabumist hakkasid õnnetumatest paikadest pärit immigrandid pidama oma õnnelikuse taset uuele kodumaale omaselt kõrgemaks. Nende õnnetunnet näis suurendavat ainuüksi keskkond.

Zuniga, Clemmensen ja Foo pingutavad enda eesmärkide nimel, aga mitte rõõmu ja naeru arvelt, ning nad on oma tegemiste ja saavutuste üle uhked. See on neil võimalik paljuski tänu sellele, et paigad, kus nad elavad – riik, linn, naabruskond ja kodu – annavad neile nähtamatut tuge, aina nügides neid käitumisviiside poole, mis soodustavad pikaajalist
heaolu.

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti novembrinumbrist.