Maailma õnnelikemad paigad ehk mis on õnne valem
Mis on ühist Taanil, Costa Rical ja Singapuril? Sealsed inimesed tunnevad end turvaliselt, näevad endal eesmärki ja naudivad elu, milles on vähe stressi ja palju rõõmu. Kuidas nad seda teevad?
Kes on maailma kõige õnnelikum inimene? See võib olla Alejandro Zuniga, terve keskealine isa, kes iga päev kuus tundi inimestega suhtleb ja kellel on mitu head sõpra, kellele ta võib loota. Ta magab enamik öid vähemalt seitse tundi, käib jala tööl ning sööb enamikul päevadel kuus portsu puu- ja köögivilju. Ta töötab alla 40 tunni nädalas, armastab oma tööd ja tunneb rõõmu töökaaslastest. Ta teeb iga nädal mõne tunni vabatahtlikku tööd, nädalavahetuseti käib kirikus ja vaatab jalgpalli, mis on tema kirg. Lühidalt, ta teeb igapäevaseid valikuid, mis soodustavad õnnetunnet, ja neid on tal lihtsam teha, kuna ta elab samamoodi meelestatud inimeste seas Costa Rica haljendavas mõõduka kliimaga Keskorus.
Teine võimalik kandidaat on Sidse Clemmensen. Tal on armastav abikaasa ja kolm väikest last ning ta elab koos teiste perekondadega ühte hoidvas kogukonnas, kus jagatakse omavahel majapidamistöid ja lapsehoidmist ning süüakse koos ühises köögis. Ta on sotsioloog, ning tema töö pakub talle iga päev põnevaid väljakutseid. Tema ja ta pereliikmed
käivad tööl, poes ja koolis jalgrattaga, mis aitab neil püsida heas vormis. Ta maksab oma tagasihoidlikult palgalt kõrgeid makse, aga saab vastu tervishoiuteenused ja laste hariduse ning talle on tagatud pension. Taanis Aalborgi linnas, kus ta elab, on inimesed kindlad, et
riik ei lase nendega midagi halba juhtuda.
Ja siis on veel Douglas Foo. Ta on edukas ettevõtja, kes sõidab 650 000 eurot maksva BMW-ga ja elab kümne miljoni euroses majas. Ta on abielus ja tal on neli last, kes koolis hiilgavad. Ta teenis ise ülikooliks raha ja asutas firma, millest kasvas 50 miljoni eurose väärtusega rahvusvaheline ettevõte. Ta on pälvinud alluvate, äripartnerite ja kogukonna lugupidamise. Oma edu saavutamiseks on ta teinud palju tööd, aga nagu Foo varmalt tunnistab, poleks ta ilmselt saanud seda elu üles ehitada kusagil mujal kui Singapuris.
Zuniga, Clemmensen ja Foo on näited kolmest erinevast õnne koostisosast, mis üksteist täiendades põimuvad, luues püsiva rõõmutunde. Ma nimetan neid naudinguks, eesmärgitajuks ja uhkusetundeks. Nad elavad ka riikides, mis neid õnne elemente soodustavad. Selles loos kohtume nende kolme inimesega, vaatleme igaühe kodumaad ja saame teada, mis teeb nende paikade inimesed mujal elavatest nii palju õnnelikumaks.
Võtame näiteks Zuniga, kes, nagu paljud costaricalased, elab täiel rinnal nauditavat igapäevaelu. Teadlased nimetavad seda tüüpi õnnetunnet kogetud õnnelikkuseks ehk positiivseks afektiks. Uuringutes mõõdetakse seda nii, et küsitakse inimestelt, kui tihti nad viimase ööpäeva jooksul naeratasid, naersid või rõõmu tundsid. Zuniga kodumaa on paik, kus inimesed saavad igapäevaelus rohkem häid emotsioone kui peaaegu kõigis teistes maailma paikades.
Clemmensen esindab õnne vormi, mille tüüpiline näide on taanlaste eesmärgistatud elu. Nagu kõik õnne liigid, eeldab see, et põhivajadused on kaetud, nii et inimesed saavad tööl ja vabal ajal pühenduda oma huvidele. Teadlased nimetavad seda eudaimooniliseks heaoluks (nimetus tuleb vanakreeka sõnast, mis tähendab õnnelikku). Mõiste tõi käibele
Aristoteles, kes uskus, et tõelise õnnetunde annab ainult mõtestatud elu – millegi sellise tegemine, mis väärib tegemist. Selle mõõtmiseks küsib Gallup küsitluses osalejatelt, kas nad said eile teada või tegid midagi huvitavat. Viimased 40 aastat pidevalt Euroopa õnnelikkuse edetabelite tipus püsinud Taanis on ühiskond arenenud selliseks, et teeb huvitava elu elamise lihtsaks.
Ja Foo kõige oma ambitsioonikuse ja saavutustega esindab Singapurile kui üleüldise peaaegu fanaatilise edutungi poolest tuntud riigile omaselt õnne alaliiki, mis seisneb eluga rahulolus. Sotsiaalteadlased mõõdavad seda tüüpi õnnelikkust sageli nii, et paluvad inimestel hinnata oma elu kümne punkti skalaal. Eksperdid nimetavad seda ka hinnanguliseks heaoluks, ja rahvusvaheliselt peetakse seda parimaks heaolu mõõdupuuks. Eluga rahulolu poolest on Singapur püsinud kindlalt Aasias esikohal.
Iga-aastast ülemaailmset õnnelikkuse raportit koostavad teadlased leidsid, et umbes kolmveerandi inimese õnnelikkusest annavad kuus tegurit: tugev majanduskasv, pikk tervena elatud eluiga, head sotsiaalsed suhted, heldus, usaldus ja vabadus elada elu, mis sulle sobib. Need tegurid ei sünni juhuslikult, vaid on tihedalt seotud riigi valitsemise ja kultuuriliste väärtustega. Teisisõnu, kõige õnnelikumad paigad loovad tingimused, et nende inimesed saaksid olla õnnelikud.
Koha mõju näitamiseks analüüsis John Helliwell, üks raporti toimetajatest, 500 000 küsimustikku, mille olid täitnud eelneva 40 aasta jooksul sajast riigist Kanadasse kolinud immigrandid, kellest paljud olid tulnud märksa vähem õnnelikest riikidest. Tähelepanuväärsel kombel avastasid Helliwell ja tema kolleegid, et mõni aasta pärast saabumist hakkasid õnnetumatest paikadest pärit immigrandid pidama oma õnnelikuse taset uuele kodumaale omaselt kõrgemaks. Nende õnnetunnet näis suurendavat ainuüksi keskkond.
Zuniga, Clemmensen ja Foo pingutavad enda eesmärkide nimel, aga mitte rõõmu ja naeru arvelt, ning nad on oma tegemiste ja saavutuste üle uhked. See on neil võimalik paljuski tänu sellele, et paigad, kus nad elavad – riik, linn, naabruskond ja kodu – annavad neile nähtamatut tuge, aina nügides neid käitumisviiside poole, mis soodustavad pikaajalist
heaolu.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti novembrinumbrist.
