Müütiline Jane Goodall - ühe teadlase lugu
Ta oli algaja teadlane, kes sai kuulsaks oma murranguliste avastustega šimpansite uurimisel. Hiljuti välja ilmunud kaadrid heidavad valgust tema loo tagamaadele, tema tehtud kompromissidele ja fotograafile, keda ta armastas.
„Kui olete mõnda mu lugudest juba kuulnud, siis andke mulle andeks,“ ütles Jane Goodall oma kuulajaskonnale ühel 2015. aasta loengul. „Aga vahel on tore samu lugusid uuesti kuulda.“ Jane Goodalli elu põhinarratiiv on hetkega ära tuntav, sest seda on palju kordi kirja pandud, teles näidatud või muul moel maailmale tutvustatud: „Noor inglanna uurib Aafrikas šimpanseid ja toob primatoloogiasse põhjaliku pöörde.“ Aga kuidas see juhtus? Kuidas jõudis kirglikult loomi armastav, kuid erialahariduseta naine meeste domineeritud teadusmaailma ja meediamaailma, kus ta tegi oma alal tohutuid avastusi ja sai maailmakuulsaks looduskaitseliikumise näoks? Siin ongi see lugu.
Jane sai laialt tuntuks filmist „Preili Goodall ja metsikud šimpansid“ („Miss Goodall and the Wild Chimpanzees“), mis tuli välja 1965. aastal National Geographicu toodetuna. Ta ei ole seda aastaid näinud. Nüüd näitan ma seda talle Lääne-Londonis ühe sõbra pool sülearvutist. Tänavu 83-aastaseks saanud primatoloog uurib 28-aastast iseennast.
„Mõtle, kui vahva oleks jälle selles eas olla,“ lausub Jane naeratades. Ekraanil matkab noor Jane Tanganyikas (nüüdses Tansaanias) Gombe Streami loomakaitseala metsas, ketsid ja khakivärvi lühikesed püksid jalas ning blondid juuksed hobusesabas, millest sai tema tunnusmärk. Ta teeks nagu välitöid, aga ütleb, et tegelikult mängis ta oma esimese kuue Gombes veedetud kuu sündmusi uuesti läbi, et fotograaf Hugo van Lawick saaks neid filmida. Need kuud olid olnud tähtis üksinduse ja avastuste aeg, aeg enne kaamerate tulekut. Sestsaadik on kaamerad tema elus alati kohal olnud.
National Geographicu ülemused olid Hugole täpselt öelnud, milliseid võtteid teha, mäletab Jane: „Nad andsid meile nimekirja: Jane paadis, Jane binokliga, Jane kaarti uurimas.“ Kui film „Preili Goodall ja metsikud šimpansid“ 1965. aasta 22. detsembril CBS-i telekanalil eetris oli, nägi seda umbes 25 miljonit Põhja-Ameerika televaatajat – tohutu publik, toonases ja ka praeguses mõistes.
Film tegi Jane’i rahvusvaheliselt tuntuks ja andis algtõuke tema tulevasele legendaarsele primatoloogi karjäärile. National Geographic leidis Jane’is telegeense teadlase ja jutuvestja filmipärases paketis: veetlev valge naine teeb Aafrika metsikus looduses teadustööd. Ajal, mil teadlasekarjäär naistel tavaliselt maha laideti, mõjus see eriti liigutavalt.
Hiljem sai Jane Cambridge’i Ülikooli doktorikraadi, kirjutas kümneid raamatuid, oli mentoriks uutele teadlaste põlvkondadele, edendas arengumaades looduskaitset ja asutas mitu šimpansite kaitseala. Praegu tegutseb ligi sajas riigis Jane Goodalli Instituudi programm „Roots & Shoots“ („Juured ja võrsed“), mis koolitab noori looduskaitse juhtideks. Ja Jane rändab ikka veel umbes 300 päeva aastas ringi, et teha valitsustes lobitööd, käia koolides ja pidada loenguid.
Jane’ist on tehtud üle 40 filmi ja ta on esinenud lugematutes telesaadetes. Nüüd on tema elust ja tööst valminud National Geographicu uus dokumentaalfilm. Kahetunnine film „Jane“ toob varem nägemata kaadrite põhjal vaatajani avameelse portree naisest, kelle pühendumus šimpansitele tegi ta kuulsaks.
Kui Hugo käis 1962. aastal esimest korda Gombes, et pildistada Jane’i avastusi, tegi ta tuhandeid fotosid ja võttis 16-mm lindile üle 65 tunni filmimaterjali. Väike osa sellest tööst jõudis 1965. aasta telefilmi ja National Geographicu ajakirja. See, mida toimetajad ei kasutanud, nn must materjal, pandi filmikarpides ja kastides hoiule ning unustati ajapikku ära. 2015. aastal leiti see ühes Pennsylvania maakohas asuvast maa-alusest laost üles. Need väärtuslikud filmirullid tõotasid midagi haruldast: võimalust näha Jane’i uuest vaatenurgast. Filmis heidab Jane vahel võtte lõpus oma tõsise mina kõrvale ja vaatab otse kaamerasse, oma operaatori Hugo poole. Neil vähestel hetkedel näeme tärkavat armastust kaamera taga oleva mehe vastu.
Kõik see hinnaline materjal koos annab intiimse pildi Jane’ist pöördelisel ajal: siis, kui noor naine, kes seni tundis Aafrikat ainult Tarzani ja doktor Dolittle’i raamatutest, sai võimaluse elada oma unistuste elu, ja kui algaja teadlase avastus lükkas ümber kauased arusaamad inimese lähimatest elus sugulastest.
Gombes trotsis Jane igasuguseid looduslikke raskusi: malaariat, parasiite, madusid, torme. Raskused, mida ta kohtas muu maailmaga asju ajades, nõudsid aga sageli kavalat strateegiat ja peent diplomaatiat. Oma karjääri alguses pidi Jane toime tulema põhiliselt meestest koosneva teadusladvikuga, mis ei võtnud teda tõsiselt; meediajuhtidega, kelle rahaline toetus sõltus tema nõustumisest ette kirjutatud stsenaariumide ja ilustamisega; ning meestega, kes pakkusid end talle koostööpartneriks või patrooniks, aga ühtlasi püüdsid saavutada kontrolli, järeleandmisi või suhteid, mida ta ei soovinud.
Kõige selle juures näis Jane’il olevat üks ja sama filosoofia: ta kannatas välja solvangud, täitis nõudmised, talus totrusi ja tõi ohvreid – kui see aitas tal oma tööd edasi teha.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti oktoobrinumbrist.
