Kas loomi peab tapma, et neid päästa?
Trofeejaht aitab rahastada liigikaitset. Kriitikud väidavad, et kasu on liiga üle paisutatud, suurulukeid tappa on tänapäeval ebaeetiline.
Elevante aina ilmus ja ilmus karjadena, nad lonkisid vett otsides tolmuste lohkude ümbruses. Septembrikuine temperatuur lähenemas keskpäeval 40 kraadile, uitasid need paksunahalised Namiibias Kalahari kõrbe servas kohaliku kogukonna hallataval loomastikukaitsealal, mida hüütakse Nyae Nyaeks ja kus praegu elab karmides oludes umbes 2800 sani (bušmanit).
Elevandid jätsid endast maha murtud oksi ja sooja sõnnikut. Kui nad meid haistsid, meie higilõhna segunemas päikeses kõrbenud rohu lõhnaga, pistsid nad pasundades jooksu ja kadusid.
Hiljem ilmus silmapiiril nähtavale veel elevante, kes paistsid vahheeliapuude varjus ka ise varjudena. Nii suurte loomade kohta olid nad peaaegu nähtamatud, märgatavad ainult kõige teravama silmaga. Praegu olid sellised silmad kohalikust sanist jäljekütil Damil, lühikesel jässakal mehel, kes seisis Land Cruiseri kastis.
„Olivant!“ hõikas ta, kallutades end kaugele üle sõiduki parema külje, et otsida liiva seest jälgi. Ta koputas uksele ja me jäime järsu jõnksuga seisma. Dam hüppas maha ja uuris üht jälge, servast kurrulist ja seestpoolt väikeste õnarustega. Tema viipe peale hüppas juhi kõrvalistmelt välja Felix Marnewecke, kutseline jahimees ja selle jahiretke juht. Oma tugeva kehaehituse, punetava näo ja blondi peaga, riidest müts peas ja lühikesed püksid jalas, oli 40-ndates Marnewecke tõeline jahimehe musternäide. Ta seisis ühe hetke jälje kohal, küsiv ilme näol, ja noogutas nõusolevalt. Nyae Nyae kõrbevõserik on koduks sani perekondadele, aga ka osale maailma viimastest ja suurimatest metsikutest elevantidest. See jälg oli tõestus.
Ronisime autost maha, meie järel jäljekütt, keda pole kunagi hüütud muudmoodi kui Vanameheks. Temagi on san ja koolitatud jäljekütt ning tegutses meie retkel n-ö ulukivalvurina, jälgides, et jahti peetaks kooskõlas kaitseala reeglite ja kvootidega. Viimasena väljus selles leitsakus klient, üks Ameerika ärimees. Ta avas reisijaukse ning küünitas laeraamilt alla oma püssi, tellimisel valmistatud viie ja poole kilose .470 Nitro Express kaheraudse vintpüssi. Sellised maksavad kuni 170 000 eurot ning on oma peatamisjõu tõttu suurulukitrofeede küttimisel eelistatud relvad – ja selleks ta muidugi siin oligi, trofeed küttimas. Õigemini kahte. Kirglik jahimees, kelle seiklused olid viinud teda Kesk-Aasiasse 4500 meetri kõrgusele Marco Polo lambaid laskma ja Aafrikasse leopardi küttima, oli nüüd Aafrikas tagasi elevantide järel.
Marnewecke sõnul maksab 14-päevane ühe elevandi jaht praegu umbes 70 000 eurot. Nyae Nyae trofeejahi kvoot viis elevanti aastas tähendab sanidele suurt raha. Osa tasust makstakse otse kogukonnaliikmetele ja fondi, mille kaudu rahastatakse piirkonna loomastiku kaitset. Mis puutub elevanditrofeedesse, siis võhad viib klient koju, kogu liha aga läheb sanidele.
Dam asus ahvikiirusel ees teele, Marnewecke ja tema klient (kes soovis jääda anonüümseks, arvestades elevandijahi vastuolulist olemust) vinnasid püssid õlale ja võtsid talle sappa. Marnewecke pöördus minu poole ja ütles mulle, kes ma koperdasin nende kannul, üritades sammu pidada: „Ma vannun, et Aafrikas pole ühtki paremat jäljekütti. Ta kõnnib kasvõi 50 kilomeetrit, aga alla ei anna.“
Kõige valgustatumad jahimehed, Charles Darwinist ja John James Audubonist Theodor Roosevelti ja Ernest Hemingwayni, on ammusest ajast pidanud end looduseuurijateks ja -kaitsjateks, kes hoolitsevad loomaasurkondade kestlikkuse eest ja kaitsevad metsikuid alasid, kus nad ulukeid jahivad. See seos on saanud lahutamatuks. Ainuüksi USA-s läheb igal aastal sadu miljoneid dollareid jahile kehtestatud föderaalsetest aktsiisimaksudest saadud tulu otse ulukihooldesse ja sellega seotud tegevustesse. Ja igaüks, kes hoiab kodus külmkapitäit ulukiliha, ütleb sulle tõenäoliselt, et endale ise loodusest toitu küttida on humaansem kui osta poest kilesse pakitult suurfarmides kasvatatud kariloomade liha.
Tänapäevase trofeejahiga, eriti nn viie suure (elevandi, lõvi, leopardi, ninasarviku ja kahvripühvli) küttimisega Aafrikas, kaasneb aga hulk rahalisi ja ka moraali küsimusi. Vabas looduses ohus olevate loomade laskmine lõbu pärast võib tekitada ägedat vastuseisu, eriti kui loom on saanud nime, nagu oli lõvi Cecil. Bioloogide hinnangul kaotasid Aafrika kaitsealad aastatel 1975?2005 kuni 60 protsenti suurimetajatest. Sellal kui suurulukite asurkonnad inimeste pealetungi, muutuvate kliimanormide ja laialt levinud salaküttimise surve all kahanevad, leidub jahimehi (üks neist näiteks Nyae Nyae ameeriklasest klient), kes väidavad, et läbimõeldult reguleeritud ja kallis jaht elevandipullidele, kelle elu hakkab õhtule jõudma, on kestlik viis nii liigi kui ka tema elupaiga kaitsmiseks.
Vantsisime jälgi mööda aina edasi.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti oktoobrinumbrist.
