Mis saab gorilladest, kelle päästis Dian Fossey

22. august 2017, 17:56
Uued katsumused. Vulkaanide rahvuspargi külje all Bisate asulas on põllumehed juba harjunud mägigorilladega, kes tulevad metsast sinna, et süüa ehitusmaterjaliks kasvatatavat bambust. Tituse rühma gorillad mõnikord isegi magavad rahvuspargist väljapool, kus neil on suurem oht saada inimestelt või kariloomadelt ohtlikke nakkusi.

Mõnedele rwandalastele oli ta ohtlik sissetungija, aga tema töö hoidis ära mägigorillade väljasuremise. Nüüd varitsevad neid inimahve uued ohud.

Veidi pärast koitu hüppavad kaks mägigorillat graatsilise kaarega üle õlakõrguse kivimüüri, mis ümbritseb Rwanda loodenurgas asuvat Vulkaanide rahvusparki. Maandunud pehmelt loomade pügatud rohul, longivad kaks hõbeselga ehk täiskasvanud isaslooma istandike poole, algul sõrmenukkidele toetudes ja seejärel püstiselt kahel jalal. Nad jõuavad eukalüptipuudeni ja kraabivad esihammastega koort. Siis ühinevad nendega sama rühma (Tituse rühma, nagu teadlased seda kutsuvad) emased ja pojad ning üheskoos suundutakse bambusesalu juurde.

Kui Fossey poleks neid kõrgel Karisimbi mäe nõlvadel elavaid ahve ja nende elupaika nii raevukalt kaitsnud, poleks neid praegu tõenäoliselt olemas. Tema meetodid aga tegid temast paljude kohalike vaenlase.

Samal hommikul hiljem seab Dian Fossey Rahvusvahelise Gorillafondi programmijuht Veronica Vecellio, gorillade rühmadünaamikat uuriv elavaloomuline naine, end rahvuspargis kõrgel Virunga mägedes ühel metsa kasvanud ja uttu mähkunud nõlval mahalangenud puutüvele istuma ja suunab oma tähelepanu hõbeseljale, keda hüütakse Urwibutsoks. Sage üle müüri hüppaja Urwibutso voldib hoolikalt takjalehti kokku ja pistab suhu. Kui ta pöörab näo Vecellio poole, teeb naine temast pildi ja suumib siis sealt välja ninal paistva haava.

„Ta kakles hommikul ühe teise Tituse hõbeseljaga,“ sosistab Vecellio. (Hõbeselgade nimi tuleb sellest, et isastel tekib suguküpseks saades seljale valkjatest karvadest sadulakujuline laik.)

Tituse rühm on üle rahvuspargi müüri väljas käinud kümme aastat, räägib Vecellio, ja igal aastal söandavad nad minna üha kaugemale. Olukord pole just ideaalne. Gorillad külarahva põldudel kartuleid ja ube ei söö – veel. Aga nad hävitavad puid, mis on hinnaline ressurss, ning puutuvad lähedalt kokku inimestelt ja kariloomadelt pärit jäätmetega, mis kubisevad haigustekitajatest. Tõenäosus, et mõni haigus liikide vahel üle kandub, on suur, ja viirusepuhangut gorillad ilmselt üle ei elaks. Sellepärast on paar rahvuspargi töötajat nüüd umbes 10 000 elanikuga Bisate asula juures valves ja kui Tituse rühm jõuab sealsetest savimajakestest kiviviske kaugusele, kõssitavad nad loomad bambusritvadega vehkides vähehaaval mäkke tagasi. Vecellio ohkab. „See on hind, mida me edu eest maksame.“

Fossey jalutab Coco ja Puckeriga. Nad püüti 1969. aastal väikeste poegadena ühe Saksa loomaaia jaoks ja neid väärkoheldi. Fossey ravis orvud terveks, nad isegi elasid tema majas, aga lõpuks ei suutnud ta ikkagi neid vangistusest säästa.

Dian Fossey, varasema metsloomade uurimise kogemuseta ameeriklanna, saabus Aafrikasse mägigorillasid uurima 1960. aastate lõpul antropoloog Louis Leakey veenmisel ja National Geographic Society rahastusel. 1973. aastaks oli neid inimahve Virunga mägedesse järele jäänud alla 275, aga praegu on neid tänu äärmuslikele kaitsemeetmetele (pidev seire, intensiivne võitlus salaküttimisega ja hädaolukorras veterinaarne sekkumine) 480 ringis.

Gorillade lisandumine on tulnud kasuks geneetilisele mitmekesisusele: teadlased on aastaid täheldanud gorilladel sugulusristumise märke, näiteks suulaelõhet või sõrmede ja varvaste vahel „lesti“. Asurkonna kasvul on aga ka pahupool. „Rühmad on suuremad,“ ütleb Vecellio. Pablo rühm jõudis 2006. aastaks 65 liikmeni. Nüüdseks on neid umbes 25, mida on ikkagi ligi kolm korda rohkem kui Virunga mägede Ugandasse ja Kongo DV-sse jäävate osade keskmistes gorillarühmades. „Mõnel pool on kasvanud ka rühmade tihedus,“ lisab Vecellio.

Rühmade kokkupõrkeid, mis suurendavad tõenäosust, et gorillad saavad vigastusi või tapavad poegi, et hävitada konkurendist isase geene, tuleb nüüd ette kuus korda sagedamini kui kümme aastat tagasi. „Me näeme ka stressitaseme tõusu, millest võivad sageneda ka stressiga seotud haigused,“ kardab Vecellio.

Need probleemid ei oleks nii teravad, kui mägigorilladel oleks piiramatult ruumi ringi uidata. Ent Vulkaanide rahvuspark on kõigest 160 ruutkilomeetri suurune, ja vastu selle piiri loksub tõusev inimmeri, nilpsates keelt aina rohkemate põllu- ja karjamaade järele. Külainimesed eiravad pidevalt rahvuspargi reegleid ja ronivad üle kivimüüri põletuspuid raiuma, toiduks loomi küttima, mett koguma või kuival aastaajal vett võtma.

Ahvide hommikune rüüsteretk eukalüptide ja bambuste juurde näitab selgelt, et Tituse rühm tunneb end väljaspool metsa mugavalt. Kuid gorilladel pole eriti immuunsust inimese haiguste vastu ja nende inimkartmatus teeb nad haavatavaks.

Rahvuspargi külastajad muutusi enamasti ei märka. Rwanda mägigorillasid uurivad teadlased aga mõistavad, et nad on tunnistajaks erakordsele hetkele: mitte üksnes ühe kriitilises seisundis liigi arvukuse tõusule, vaid ka hetkele, mil võib olla tarvis korrigeerida senist arusaama liigi sotsiaalses käitumises valitsevatest reeglitest.

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti septembrinumbrist.

Aprillis leidsid Dian Fossey Rahvusvahelise Gorillafondi jäljekütid noore gorilla Fasha (all) silmusesse kinni jäänuna. Ühenduse Gorilla Doctors veterinaarid eemaldasid silmuse, tõenäoliselt päästes tema elu.

Toetajad:

Telli ajakiri

Telli National Geographic
National Geographic Eesti pakub harivat lugemist kogu perele.
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.
Ajakirjal on 87 000 lugejat.
Hind: e-arve püsimaksega 6,49 €, aastaks 75 €
Telli Ajakiri