Välk selgest ookeanist: lühiuim-makohai

25. juuli 2017, 22:23
See noor makohai sööstis fotograaf Brian Skerry sõnul talle täie hooga peale ja hävitas osa tema kaamera veekindlast
ümbrisest. Makod ründavad inimesi
harva, aga inimesed kujutavad neile suurt ohtu. 2007. aastast loetakse makosid ülepüügi tõttu ohualtiks.

Kas ookeani kiireim hai, lühiuim-makohai, suudab meie täitmatu isu eest ära ujuda?

Zane Grey tegi endale nime Metsiku Lääne seiklusromaanide kirjutamisega, aga tema tõeline armastus polnud püssipaugutamine ega lassoheitmine, vaid süvamerekalapüük. Talle kuulus 14 merekalapüügi maailmarekordit, muu hulgas oli tema arvel esimene spinninguga püütud üle 450 kilo kaaluv purikalalane, 1930. aastal Tahitilt püütud marliin. Miski polnud aga võrreldav lühiuim-makohaidega, keda ta kohtas 1926. aastal Uus-Meremaa vetes.

„H ammastega torpeedod.“ Nii kirjeldab lühiuim-makohaisid fotograaf Brian Skerry. „See kooniline nina
lihtsalt tungib ookeanist läbi.“ Täiskasvanud emased võivad kaaluda üle 600 kilo, aga on ikkagi piisavalt
väledad, et ajada taga kiireid tuune.

Esimene mako, kelle Grey õnge otsa sai, kaalus 117 kilo. „Teda paadi juurde tirides sain ruttu makode kohta midagi teada!“ kirjutas Grey oma raamatus „Tales of the Angler’s Eldorado, New Zealand“ („Lood kalamehe eldoraadost Uus-Meremaalt“). „Ta pidas maha vinge lahingu: murdis ühe kongitsa, pritsis meid läbimärjaks ja tegi meil elu igatepidi raskeks.“ Kui hai oli paati saadud, äratas Greys imetlust tema kehaehitus: voolujooneline lihaseline kere, pea nagu püssikuul. „Ma polnud temasugust kunagi näinud,“ kirjutas ta. „Iga selle mako joon rääkis kiirusest ja võimsusest.“

Tõelised ülivõrded kutsus aga esile 540-kilone purikas, kellega maadles tema paadi kapten. Pärast pikka võitlust, mille käigus mako „tegi tohutuid hüppeid ja uskumatuid sööste“, hammustas hai trossi läbi ja põgenes. „Mul oli hirm nahas,“ ütles kapten Grey’le. „Kogu taevas oleks nagu olnud seda haid täis. Ta oli kõige metsikum ja võimsam loom, keda ma olen iial näinud, õnge otsas hoidmisest rääkimata!“

Lühiuim-makohai vilksatab sissetungija eest läbi, tutvustades end jõuna, millega tuleb Uus-Meremaa vetes arvestada.

Ligi sajand hiljem on lühiuim-makohail kalameeste seas endiselt vägilase maine, teda armastatakse ühtviisi nii tema võitleva loomu kui ka liha pärast. Ent sada aastat püüki paistab olevat nõudnud lõivu. Lühiuim-makohaisid ? kes eristuvad oma märksa haruldasematest sugulastest pikkuim-makohaidest muu hulgas lühemate rinnauimedega (selles loos on mako all silmas peetud lühiuim-makohaid) – püüavad innukalt harrastuskalamehed ja neid satub tihti ka õngejadadega püüdvate kutseliste kalurite kaaspüügi hulka. Nende liha võistleb kvaliteedilt mõõkkala lihaga ja uimi hinnatakse Aasias populaarse haiuimesupi koostisosana. Nii on makod sattunud suure surve alla. Kui suur see surve on ja millised võivad olla selle lõpptagajärjed, pole aga selge. Teadlastel pole kindlat ettekujutust, kui palju makosid Maa ookeanides leidub, ning enamik püügi- ja suremuse andmetest pärineb töönduspüügi ettevõtetest, kellel on kombeks näidata püügiarve tegelikust väiksemana. Sellepärast üritavad makosid uurivad bioloogid nüüd mõningaid suuri teadmistelünki täita.

 

Mako luusib San Diego rannikuvetes triiviva adrupuhma juures. Sellised triivivad adrukogumid on tillukesed
ökosüsteemid, kus suuremad kalad söövad väiksemaid ja toiduahela tipus troonivad makod.

2015. aasta suvel kutsusid nende lünkade täitmisega tegelevad teadlased mind kaasa Marylandi rannikuvetesse makosid märgistama. Kujutasin ette, et see käib nii: me püüame kinni suured makod, nood annavad samasuguse etenduse nagu see, mida nägi Zane Grey, ja mina saan siinse loo jaoks hea värvika materjali. Selle asemel sain omal nahal tunda, et Mark Twain kirjeldas merehaigust täiesti õigesti („Algul on sul nii halb olla, et kardad, et sured ära, ja siis on sul nii halb, et kardad, et ei sure.“), ja ma olin jõuetult ükskõikne, kui kalurid vinnasid pardale kaks väikest makot, kellest kumbki eriti lahingut ei löönud. Sellepärast otsustasin üritada suve lõpupoole uuesti, sedakorda merehaiguse plaastriga ja Rhode Islandi vetes. Ja siis nägin seda, mida mul oli tõesti vaja näha.

Kummalgi retkel olid mu kaaslasteks Guy Harvey Uurimisinstituudi teadlased. See instituut on makosid Atlandi ookeanis ja Mehhiko lahes märgistanud ja jälginud alates 2008. aastast, põhieesmärgiga uurida makode liikumismustreid. Põhja-Atlandi lääneosa makod rändavad väga laialt ringi. Soojemateks kuudeks liiguvad nad põhja poole ja talve lähenedes lõunasse. Maikuised Marylandi ranniku märgistusretked olid üliedukad: kahe nädala jooksul paigaldati satelliitsaatjad 12 makole. Rhode Islandi retked seevastu läksid täiesti luhta: üks nädal ja null makot. Kuid see kontrast andis vihje selle kohta, mis võib olla Atlandi ookeani makodega toimumas.

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti augustinumbrist.

Vaata kõiki uudiseid

Toetajad:

Telli ajakiri

Telli National Geographic
National Geographic Eesti pakub harivat lugemist kogu perele.
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.
Ajakirjal on 87 000 lugejat.
Hind: e-arve püsimaksega 6,49 €, aastaks 75 €
Telli Ajakiri