Sõdalased tulevad appi - elevantidele

25. juuli 2017, 21:48
Mike Learka võtab vastu piimasegupudelit,
sellal kui Naomi Leshongoro (paremal) tühjendab samasugust ühte näljasesse suhu.

Edumeelsed Põhja-Keenia põliskogukonnad päästavad ühisel jõul orvuks jäänud elevante.

Eemalt kostavad hädas oleva elevandilapse karjed peaaegu nagu inimese kisa. Helide peale kohale ruttavad noored samburu sõdalased, pikad odad käes, trügivad läbi võpsiku laia
jõesängi poole, kus nad leiavad hädalise. Elevandipoeg on vajunud poolest saadik liiva ja vette, jäänud kinni ühte neist käsitsi kaevatud kaevudest, mida org on täis tipitud.

Keenia looduskaitseameti veterinaar Mathew Mutinda kummardub 18 kuu vanuse Mugie kohale, kes on pärast päästmist veel rahusti mõju all. Tema ema lasti maha, sest sattus inimestega konflikti. Mugie lennutati varjupaiga lähedale maandumisplatsile ja sõidutati sealt Retetisse.

Veel aasta tagasi oleksid mehed ilmselt tirinud elevandi välja, enne kui ta jõuab vee reostada, ja jätnud ta surema. Nüüd aga teevad nad midagi muud: saadavad mobiiliga, mis on üldlevinud isegi Keenia kaugeimates maanurkades, sõnumi kümmekonna kilomeetri kaugusele Reteti elevantide varjupaika. Siis istuvad nad maha ja jäävad ootama.

Reteti asub Põhja-Keenias 394 000 hektari suurusel alal, mida tuntakse Namunyaki kogukondliku kaitsealana. See on osa samburu rahva esivanemate maast. Namunyaki tegevust toetab ja nõustab Northern Rangelands Trust, kohalik organisatsioon, mis edendab koostöös 33 kogukondliku kaitsealaga turvalisust, säästvat arengut ja looduskaitset. Piirkonnas elab peale samburude turkanasid, rendilisid, boranasid ja somaale – etnilisi rühmi, kes on selle maa ja tema ressursside pärast elu ja surma peale võidelnud. Nüüd püüavad nad ühiselt tegutsedes tugevdada oma kogukondi ning kaitsta umbes 6000 elevanti, kellega nad kõrvuti elavad (ja kes teevad tihti ka tüli).

 

Leshongoro paitab orvuks jäänud Pokotit oma kogenud käega: enne seda, kui Reteti mullu avati, oli ta hoolitsenud viie elevandipoja eest ja nad hiljem loodusesse lasknud. Leshongoro on ka ise ema ja need suured beebid on talle nagu oma lapsed.

Jõesäng, kuhu need samburu mehed on tulnud, näeb välja kuiv ja paakunud, aga kohe maapinna all on vett. Elevandid tunnevad vee lõhna, ja nende kraabitud kohtadesse on samburu perekonnad kaevanud kitsad kaevud, et jõuda selle külma ja puhta mineraalirikka eliksiirini. Iga perekond hooldab üht kindlat kaevu, mis võib olla tervelt viis meetrit sügav. Vett võttes laulavad samburud rütmilist laulu, kiites oma lehmi ja meelitades neid selle eluandva allika juurde. Kuivadel kuudel (veebruaris, märtsis, septembris ja oktoobris) süvendavad samburud oma „laulukaeve“, ja kaevude juurde tulevad ka janused elevandid. Mõnikord kaotavad nad jalgealuse ja kukuvad sisse.

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti augustinumbrist.

Selle kahenädalase poja leidsid samburu sõdalased ühest käsitsi kaevatud kaevust. Pildil on samburust loodusvaht Lkalatian Lopeta (paremal) ja Reteti töötajad öösel tema juures valves, lootes, et ema ja ülejäänud kari
tulevad talle järele. 36 tunni jooksul seda ei juhtunud ja veepuuduses loom jäi kiiresti nõrgemaks. Mehed pakkisid ta vaipadesse, vinnasid veoautosse ja sõidutasid varjupaika. Kinya nime saanud looma eest hoolitseti armastusega, aga kõigele poputamisele vaatamata ta mõni nädal hiljem siiski suri.

Vaata kõiki uudiseid

Toetajad:

Telli ajakiri

Telli National Geographic
National Geographic Eesti pakub harivat lugemist kogu perele.
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.
Ajakirjal on 87 000 lugejat.
Hind: e-arve püsimaksega 6,49 €, aastaks 75 €
Telli Ajakiri