Põrutame Kuule ehk võidujooks kosmoserikkustele
Uus kosmosevõidujooks püstitab küsimuse – kas maailmaruumi sõitmisega saab keegi tõesti raha teenida? Paljude tärkava kosmosetööstusega seotud ettevõtjate, teadlaste, visionääride, entusiastide, unistajate, ekstsentrike ja võib-olla natuke ärapööranute jaoks on vastus innukas jah.
Noored India insenerid võtsid pisut ärevalt istet ajutises konverentsisaalis, mis oli sisse seatud ühte Bengaluru ruumikasse endisesse autoakude lattu. Nende ette olid rivistunud mitmed märksa vanemad mehed ja naised, paljud neist India võimsa kosmoseprogrammi hallipäised korüfeed. Selle programmi raames saatis India esimese Aasia riigina Marsile orbitaaljaama ja viis tänavu veebruaris üheainsa missiooniga orbiidile 104 satelliiti, ületades peaaegu kolmekordselt varasema maailmarekordi. Nüüd aga oli kõigi tähelepanu suunatud väikesele, vaevu mikrolaineahju suurusele veerevale aparaadile.
Noore meeskonna liikmed selgitasid oma plaani lennutada see aparaat tänavuse aasta lõpus raketiga kosmosesse, toimetada ta ligi 400 000 kilomeetri kaugusele Kuu orbiidile, juhtida Kuule maanduma ning saata raskele kuumaastikule sõitma. TeamInduse inseneride sõnul teeks nende firma seda kõike napi eelarvega, tõenäoliselt umbes 65 miljoni dollariga, ja valdav osa sellest kogutaks erainvestoritelt.
Prominentne Mumbai investor Ashish Kacholia, kes on paigutanud firmasse üle miljoni dollari, istus tagareas ja jälgis arutelu nagu naelutatult. Arutelu oli omamoodi segu doktoritöö kaitsmise tihedast küsimusterahest ning India lärmaka parlamendialamkoja Lok Sabha vabast, üleüldise karjumise ja naerupahvakutega õhustikust. Kacholial polnud mingit tarvidust kogu päeva siin olla, et sellel investeeringul – kaugeltki mitte tema suurimal – silma peal hoida, aga ta jäi kohale, sest tahtis lihtsalt kuulata erudeeritud dialoogi selenotsentriliste (Kuu-kesksete) orbiitide projektsioonidest, jõudude modelleerimisest, apogeest ja perigeest ning põhimõtetest, mille järgi „lapsed“ koostasid vea kovariatsioonimaatriksi.
„See on nii põnev, tõesõna,“ seletas Kacholia. „Nood 25- või 28-aastased seal ees kaitsevad oma arvutusi, kogu oma tööd riigi ekspertide tuhandeaastase ühise kosmosekogemuse ja -tarkuse ees.“ Tema sõber, samuti India tuntud investor S. K. Jain noogutas nõusolevalt. „Need lapsed sütitavad kogu India,“ kommenteeris ta. „Nad ütlevad igaühele, et mitte miski pole võimatu.“
Ligi 50 aastat tagasi kulmineerunud esimeses suures võidujooksus Kuule tegid USA ja Nõukogude Liit tohutuid jõupingutusi, et toimetada Kuu pinnale esimene inimene, ning kulutasid selleks ulmelisi summasid riigi raha. Nüüd on käimas põnev uus võidujooks meie lähimale kosmosenaabrile, sedapuhku suuresti erakapitali najal ja kordades väiksemate kuludega. Kõige otsesem tasu, Google’i välja pandud 20 miljoni dollari suurune auhind Lunar XPrize antakse ühele viiest finaali jõudnud meeskonnast üle maailma. Need on kõigi aegade esimesed erarahastusega meeskonnad, kes üritavad maandada Kuul sõiduki, mis suudab edastada sealt Maale kvaliteetset pildi- ja videomaterjali.
Konkursi korraldamisel on olnud otseseks eeskujuks lennunduse algusaastate suured innovatsiooni ergutanud auhinnalised võistlused, eelkõige Orteigi auhind, mille võitis 1927. aastal Charles Lindbergh, lennates oma lennukiga Spirit of St. Louis vahemaandumiseta New Yorgist Pariisi.
Nagu Orteigi auhinna poole pürgimine, on ka Lunar XPrize’ile konkureerimine seotud rahvusliku uhkusega. Koos Indiaga võistlevad võiduau pärast Iisraeli, Jaapani ja USA meeskonnad ning üks rahvusvaheline rühm, mullu poolfinaali jõudnud 16 meeskonna seas oli esindatud veel hulk teisi riike.
Peaaegu sama erinevad nagu osalejate päritoluriigid on ka lähenemisviisid ja koostöövormid, millega püütakse lahendada kolme sõlmküsimust: Maalt üles lennutamist, Kuul maandamist ning seejärel seal andmete kogumiseks ja edastamiseks ringi liikumist. Viimasega toime tulemiseks kavatsevad kolm võistkonda kasutada traditsioonilise kulguri variante, teised kaks aga plaanivad teha oma maanduriga tohutu hüppe eraettevõtluse jaoks: nõutava vähemalt 500-meetrise vahemaa läbivad nad maanduriga „hüpeldes“, mitte kulguriga mööda Kuu pinda sõites.
Nagu paljude varajase lennunduse auhindade puhul, kulutab võitjaks tulev tiim auhinna võitmisele peaaegu kindlasti palju rohkem raha, kui ta auhinnarahana tagasi saab, ehkki kõik võistlejad loodavad, et võiduga kaasnev rahvusvaheline tuntus ja n-ö kaubamärgi tugevnemine panevad selle investeeringu lõppkokkuvõttes kenasti ära tasuma.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti augustinumbrist.
