Koopauurijad kaardistavad Hawaii laavatunneleid

Ajakirjanik Joshua Foer uurib maailma pikimat kaardistatud laavatunnelit Kazumurat, mis on üle 64 kilomeetri pikk ja kohati metrootunneli suurune. Selle vaolised seinad moodustusid umbes 600 aasta taguse purske tagajärjel.

Sajandite jooksul toimunud vulkaanipursked on loonud Hawaii vulkaanide alla salajased koobastikud.

Mõne aasta eest sõitsid kauaaegsed koopauurijad Peter ja Ann Bosted Hawaii saarel oma kodulinna Hawaiian Ocean View ümbruses ringi, kui märkasid tee ääres väikest auku. See oli kõigest meetrise läbimõõduga – just piisavalt suur ja kutsuv, et peatada auto ja üritada sisse piiluda.

Kui Kilauea vulkaan Hawaii saarel eelmisel aastal purskas, voolas sealt laavat jõgedena merre. Osa sulanud kivimist paiskus läbi eelmiste pursete ajal tekkinud tunnelite, teised laavavoolud aga tekitasid uusi tunneleid, lisades maa-alusele torustikule harusid.

„Meil oli vaja paar tundi surnuks lüüa,“ rääkis Peter, „nii et hakkasime uurima ja leidsime kõrvalkäigu, mis osutus oodatust märksa keerulisemaks labürindiks.“ Koju jõudnud, märkis Peter puka ehk koopasuu digikaardile ja kavatses hiljem maaomaniku loal tagasi minna, et järele vaadata, kuhu see avaus võib viia.

Kosmosest näeb Hawaiian Ocean View linn välja nagu võrkjas asfaldimatt, mis on laotatud Mauna Loa vulkaani nõlvale. See 264 ruutkilomeetri suurune risti-rästi tänavate ja vabade kruntide võrgustik on ligi kaks korda suurem kui Helsingi, aga seal elab alla 4500 inimese. Ocean View on kõikjalt maailmast kokku toonud koopauurijaid, kes on tulnud uurima ja kaardistama laavakoobaste võrgustikku Kipuka Kanohinat, mis kulgeb otsekui veresoontena 5–25 meetri sügavusel linna all.

Koobas saab tekkida kahtemoodi: kiiresti ja aeglaselt. Paljud maailma võimsaimad koopad on uuristunud miljonite aastatega, need on loonud happelise vee visa tilkumine ja voolamine läbi lahustuva lubjakivi.

Seevastu laavakoopad ehk laavatunnelid on tekkinud geoloogilises ajaskaalas üheainsa hetkega (aasta-paariga, vahel mõne nädalaga), vulkaanipurske tagajärjel.

Puhtaid mageveebasseine on Hawaii laavakoobastes vähe. Nad võivad paista kutsuvana, aga koopauurijate
sõnul võivad sukeldujad käänulistes käikudes eksida või tõkete või varingute taha lõksu jääda ja neil võib õhk otsa saada.

Enamik Hawaii laavatunneleid on moodustunud siirupjast laavavoolust, mida nimetatakse pahoehoe’ks. Kui see valgub vulkaani nõlva mööda alla, siis pindmine laava jahtub õhu käes ja tahkub, moodustades elastse nahataolise väliskihi. Selle puhetuva kesta all nõrgub laava edasi, murendades enda all pinnast ja uuristades maa-aluseid tunneleid. Nüüd on kuum laava õhust eraldatud ja saab takistamatult edasi tungida, sageli palju kilomeetreid. Kui purse vaibub ja viimane vedel sisu voolab käikudest välja, jääb maha tohutu torustik, põnev nagu lõbustuspargi üllatuste maja.

Ilmselt pole kusagil mujal maailmas nii palju ligipääsetavaid laavatunneleid nagu Hawaiil, ja ilmselt pole ükski teine linn osutunud nende uurimisel nii viljakaks pinnaseks nagu Ocean View.

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti augustinumbrist.