Nepali viimane meekütt

Mauli Dhan ronib mööda 30 meetri pikkust bambuskiust köisredelit oma auhinna, neurotoksilise meega mesilaspesa poole. Vinduva rohutuusti suits uimastab mesilasi ja Mauli saab ehk veidi vähem nõelata. Enne kui ta kõrval rippuvast tugiköiest kinni haarab, võib iga valesamm tähendada surma.

Üks Nepali kulungi rahvusest mees kogub musta turu jaoks mett, mida valvavad tujukad vaimud ja maailma suurimad mesilased.

Mauli Dhan kõlgub 90 meetri kõrgusel õhus bambuskiust köisredelil, uurides graniitjärsaku lõiku, kuhu tal tuleb ronida, et jõuda oma eesmärgini: ühe kaljueendi all paistva ligi kahe meetri pikkuse poolkuukujulise mesilaspesani, mida katavad tuksleva vaibana tuhanded Himaalaja hiidmesilased. Mesilased valvavad paljusid liitreid kleepuvat punakat vedelikku, mida hüütakse hulluks meeks ja mis oma hallutsinogeensete omaduste tõttu maksab Nepali mustal turul 25?35 eurot kilo – umbes kuus korda rohkem kui tavaline Nepali mesi.

Mauli sõnul on ärritunud mesilastega vastamisi olles põhiline mitte karta. Ometi ilmub temagi näole valugrimass, kui mesilane teda nõelab (seda juhtub igal meejahil 20–40 korda) ja kui tugiköis tal ronimise ajal kaenla all soonib. Kalju küljest lahti lõigatud kärjekamakad lastakse ämbriga alla.

Himaalaja mesilased toodavad mitut sorti mett, olenevalt aastaajast ja sellest, kui kõrgel kasvavad taimed, mille õitest nad nektarit söövad. Kevadise mee psühhotroopne toime tuleneb toksiinidest, mida sisaldavad võimsate rododendronipuude erksad roosad, punased ja valged õied, mis ehivad iga aasta märtsis ja aprillis kõikjal Hongu jõe orus põhjapoolseid mäenõlvu. Ida-Nepali kulungi rahvas on seda mett aastasadu kasutanud köhasiirupi ja antiseptikuna, ning mesilasvaha on leidnud tee Katmandu põiktänavate töökodadesse, kus seda kasutatakse jumalate ja jumalannade pronkskujude valamisel.

Maulile on metsmee kogumine ainus võimalus teenida raha, mille eest osta neid väheseid esmatarbekaupu, mida ta ei saa ise kasvatada või valmistada, näiteks soola ja toiduõli. Ent ükskõik kui tähtis raha talle ja tema külanaabritele seal kaugel allpool ka poleks, arvab Mauli, et tal on aeg teha mee kogumisega lõpparve. 57-aastaselt on ta liiga vana, et seda ohtlikku aastaajalist meejahti üritada. Redel kiigub õhus ja tal väsivad käed ära. Mesilased sumisevad tema ümber, nõelates meest näkku, kaela, kätesse, paljastesse jalgadesse ja läbi riietegi.

Kuid Mauli tõrjub sellised mõtted eemale ja keskendub vahetule probleemile. Ta kiigutab jala kaljuseinale ja astub väiksele, vaevu telliskivi laiusele eendile. Seal laseb ta köisredelist lahti ja nihutab end pisut kõrvale, et teha ruumi oma abilisele Asdhan Kulungile. Nüüd seisavad mõlemad sellel kitsal eendil. Kaugel all näeb Mauli mussoonvihmadest paisunud jõge laskumas kobrutavate kärestikena mööda V-kujulist orgu.

Asdhan Kulung (paremal) on kinnitanud pesa külge köied ja hoiab pesa paigal, kuni Mauli seda kalju küljest lahti saeb. Kui tükid on lahti saadud, langetatakse need köite otsas alla. Kogu toiming võib võtta mitu tundi.

Iga liigutusega, mille võrra nad pesale lähenevad, jäävad pidepunktid aina väiksemaks ja hõredamaks. Mauli liigub aeglaselt, aga kindlalt, kuni teda lahutab saagist vaid kolm meetrit. Sellel viimasel lõigul pakub märg kalju kätele ja jalgadele toetuseks vaid sõrmeotsasuurusi nukikesi, ning kuna mehel turvaköit ümber pole, tähendaks vähimgi vääratus kindlat surma. Kõigele lisaks kannab ta ühel õlal ligi kaheksa meetri pikkust bambusritva ning parema käe pöidla ja nimetissõrme vahele on tal pigistatud suitsev rohutuust. Sellest hõljub ärevile läinud mesilaste poole suitsukoonal. Kui õhuvoolud töötavad kaasa, võib suits tema lähenedes mesilaste ümber mähkuda ja nad veidi uimastada.

Pesa tuksleb nagu bassikõlar ja saadab lainetena õhku tigedaid mesilasi. Nad kogunevad Mauli ümber parve, aga ta ei võpatagi. Selle asemel pomiseb ta kulungi mantrat, mis on mõeldud mesilasi ja kaljul elavaid vaime rahustama: „Sa oled Rangkemi. Sa oled mesilasevaimude seast. Me pole vargad. Me pole röövlid. Me tuleme koos esivanematega. Palun lenda ära. Palun mine ära.“

Mesilaste ja raskesti ligipääsetavate ohtlike kohtade kaitsevaim Rangkemi on Maulit alati kaitsnud ja pole põhjust arvata, et ta Maulile nüüd selja keerab. Selle teadmisega südames ei tunne mees ronimise kõige raskemat osa sooritades hirmu.

Mett võtab kalju küljest ainult Mauli, aga varustuse
tassivad läbi džungli mesilaspesade juurde abilised. Sancha Kulung on köiekandja. Pildil tassib ta Mauli 55-kilost redelit üle kiiruga ehitatud bambuspurde. Eelmise purde viis mussoonvihmadest üles paisutatud jõgi minema.

Kulungi rahvas on aastasadu püsinud välismaailmast eraldi, sest nende kodupaika, Hongu jõe uuristatud sügavat kuristikku ümbritseb tihe džungel. Ehkki siinsetest Himaalaja eelmägedest vaid ühe oru jagu põhja pool asub Džomolungma, on piirkond jäänud eraldatuks ja kõrvaliseks. Suur osa sellest on veel praegugi tundmatu, isegi Mauli-sugustele laialt ringi liikuvatele kulungi meeküttidele.

Ent välismaailm tuleb iga aastaga lähemale. Mauli külast Saddist paaripäevase jalgsirännaku kauguseni on rajatud pinnastee, ja hiljuti algasid tööd tulevasel turistide matkarajal, mis tungib oru ülemisse ossa, ühendades Saddit ja selle sõsarkülasid populaarse matkapiirkonnaga, kust kohe üle kuru kulgevad kuulsad Khumbu matkarajad. Üks poliitik on lubanud ehitada siiakanti väikese lennuvälja.

Mauli-sugused vanemad kulungid nimetavad veel praegugi Nepaliks Katmandud, oma elukohast kaugele eemale jäävat paika. Nende arusaamises on pealinn välisriik, nende endi tillukese riigi kauge naaber. Aga neid ümbritsev maailm muutub nii kiiresti, et seda iidset kogukonda ammustest aegadest määratlenud piirid – ja maagia – hakkavad haihtuma.

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti juulinumbrist.