Lõunamandri jääalune ilu

24. juuni 2017, 19:26
30 meetrit jääst allpool lehvitab oma sõnajalalehe moodi haarmeid meriliilia, kobades toiduosakeste järele. Ta pole taim, vaid loom, meritähtede sugulane,
ja ujuda ta ei saa. Nende piltide saamiseks sukeldus fotograaf Laurent Ballesta 70 meetri sügavusele.
(PROMACHOCRINUS KERGUELENSIS)

Eriülevaade: Antarktika. Haruldasel pilguheidul jäätunud pealispinna alla avaneb üllatavalt värvikirev ja elav maailm, mille jäistes vetes toimetavad pingviinid, hülged ja eksootilisemad olendid.

Hommikul, kui me Dumont d’Urville’ist (Prantsuse teadusbaasist Ida-Antarktise Adélie rannikul) jalgsi kohale jõuame, peame kõigepealt lahti raiuma eelmisel päeval puuritud augule tekkinud mõnesentimeetrise jääkihi. Auk laskub otse läbi kolme meetri paksuse jääpanga. See on parasjagu nii suur, et inimene läbi mahub, ja selle all on meri. Läbi nii väikese avause pole me kunagi üritanud sukelduda. Mina lähen esimesena.

Sukelhülgepoeg käib jää all ujumas koos emaga.
Täiskasvanuks saades on ta ema suurune: umbes kolm meetrit pikk ja kaalub pool tonni. Need rahumeelsed hülged püsivad ranniku läheduses ja hingavad õhku jääaukude kaudu. (LEPTONYCHOTES WEDDELLII)

Käte, põlvede, kandade ja lestaotstega tõmmates ja tõugates nõksutan end august läbi. Kui ma lõpuks jäisesse vette sööstan, heidan pilgu tagasi ja näen vaatepilti, mis võtab südame alt õõnsaks. Auk on juba hakanud minu järel sulguma.

Merejää alumine pind on paks ujuvate jääkristallide puder ja minu laskumine on ajanud need liikvele. Need kogunevad auku, nagu see oleks tagurpidi äravooluava. Selleks ajaks, kui ma pistan ühe käe sellesse jäisesse pudrusse, on see juba ligi meetri paksune. Haaran turvaköiest ja tõmban end sentimeeterhaaval ülespoole, aga mu õlad jäävad kinni. Äkki lööb terav hoop vastu pead mu oimetuks: Cédric Gentil, üks mu sukeldumiskaaslastest, üritab mind välja kaevata ja tema labidas kolksatas vastu mu koljut. Lõpuks haarab üks käsi minu omast kinni ja vinnab mu välja. Tänane sukeldumine on läbi – kuid see on vaid üks 32-st.

Olen tulnud siia koos ühe teise fotograafi, Vincent Munier’ga ja meid kutsus kaasa filmimees Luc Jacquet, kes teeb järge oma 2005. aasta triumfile „Pingviinide marss“. Sellal kui Jacquet filmib keiserpingviine ja Munier neid pildistab, jäädvustab minu meeskond merejää alust elu. Talviti ulatub jää siin mandrist saja kilomeetri kaugusele, aga meie saabusime 2015. aasta oktoobris, varakevadel. Järgneva 36 päeva jooksul, kuni jääkate laguneb ja taandub jälle rannikust mõne kilomeetri ulatusse, sukeldume kuni 70 meetri sügavusele jää alla.

Kaheksajalg tuiskab elust kihava merepõhja kohal. Antarktikas elab vähemalt 16 liiki kaheksajalgu. Neil kõigil on veres eriline pigment hemotsüaniin, mis teeb vere siniseks ja aitab neil miinuskraadides ellu jääda. (PARELEDONE SP.)

Olen aastakümneid töötanud süvaveefotograafina, algul Vahemeres, kus ma 30 aasta eest sukelduma õppisin. Hiljem on kihk uute põnevate elamuste järele viinud mind mujale. Olen sukeldunud Lõuna-Aafrika vetes 120 meetri sügavusele, et filmida haruldasi latimeeriaid, ja kunagi sukeldusin Prantsuse Polüneesias ööpäev järjest, et olla tunnistajaks 17 000 kivikoha kudemisele. See Antarktika-retk on aga teistmoodi kui ükski teine. Siin sukeldume me sügavamale kui keegi on varem Antarktika jää all sukeldunud, ja tingimused on enam kui karmid.

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti juulinumbrist.

Ida-Antarktika merejää alaküljelt väänlevad vette nn soolveepurikad (brinicles). Need lühiealised ja harva nähtavad moodustised tekivad, kui jäätumisel vabanev ülijahutatud soolane vesi laskub allapoole ja magedam
merevesi selle ümber jäätub.

Vaata kõiki uudiseid

Toetajad:

Telli ajakiri

Telli National Geographic
National Geographic Eesti pakub harivat lugemist kogu perele.
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.
Ajakirjal on 87 000 lugejat.
Hind: e-arve püsimaksega 6,49 €, aastaks 75 €
Telli Ajakiri