Imelised koolibrid ja nende saladusi paljastav lennukool

24. juuni 2017, 19:41
Vihma maha raputamine. Koolibrid vajavad palju nektarit ja koguvad seda
sageli paduvihma trotsides. Pildil raputab koolibri Calypte anna endalt vihma maha nagu märg koer, pead ja keha võngutades. Berkeley California
Ülikooli teadlaste sõnul kestab iga pööre neli sajandikku sekundit ja selle ajal mõjub linnu peapiirkonnale 34-kordne raskusjõud. Mis veelgi tähelepanuväärsem: koolibrid suudavad teha seda nii oksal istudes kui ka lennu ajal.
ALLIKAD: VICTORIA ORTEGA-JIMENEZ JA ROBERT DUDLEY

Koolibrid liiguvad nii kiiresti, et inimese silm näeb ainult hõljuvat värvilaiku, tiivavirvendust. Ent kui nad kiirkaameraga ajas peatada, avaldavad koolibrid oma saladused.

Me oleme tulnud maailma pisima linnu otsinguil Kuubale Palpitesse ühe flamingoroosa maja tagaõuele. Ornitoloog Christopher Clarkil on kaasas autotäis varustust: kaamerad, heliseadmed, kuubikujuline võrkpuur. Juba mõni minut pärast sel maihommikul kohale jõudmist tiirleb Clark ringi nagu vurr. Ta üritab jälgida tiivulist kuuli, mis vihiseb ühelt punapeapõõsa õiekobaralt teisele. Kui koolibri peatub, et juua õitest suhkrurikast kütust, lehvitab lind tiibu edasi, aga see paistab hallika virvendusena, sest tema tiivalöögid on nii kiired, et inimsilm neid ei erista.

Tiivalöök. Enamik linde tekitab olulisel määral alt üles
suunatud jõudu ehk tõstejõudu ainult tiibu langetades. Koolibrite paigallennuvõime saladus peitub nende tiivaliigutuste peaaegu täielikus sümmeetrias, mis võimaldab neil tekitada tõstejõudu nii tiibu langetades kui ka tiibu tõstes. Ultrahelipihustiga loodud õrna uduvine järgi saavad teadlased jälgida tornaadotaolisi keeriseid, mida linnu tiivad iga poollöögi lõpus tekitavad. Iga poollöögiga tõstab või langetab see Calypte anna tiibu horisontaalasendi suhtes üle 90 kraadi. ALLIKAD: VICTOR ORTEGA-JIMENEZ JA ROBERT DUDLEY, BERKELEY CALIFORNIA ÜLIKOOL; DOUG ALTSHULER, VANCOUVERI BRITI COLUMBIA ÜLIKOOL

Kuubal elav kimalaskoolibri (Mellisuga helenae) on isegi tillukeste koolibrite seas kääbus – sõna otseses mõttes maailma väikseim lind. Tema rohekalt küütlev keha kaalub vaid veidi rohkem kui keskmine mandel. Kohalikud tunnevad teda zunzunito’na – väikese summ-summina, tema lennuheli järgi – ja ta on veel pisem kui tema sugulane zunzun (Chlorostilbon ricordii).

Selle, mis tal kasvus puudu jääb, teeb lind tasa innuga, mida ta oma territooriumil külalist märgates üles näitab. Külaline on nägus emaslind, kelle Clark on puuriga kaasa toonud ja ühele laineplekist katusele tõstnud. Kui isane paneb tähele, et emane on puuris, ei jahuta see tema kirge. Ta tõuseb oksalt helikopterina õhku, hõljub paigallennul ja trillerdab emase poole.

Lind tõuseb kõrgemale, kuni paistab pilvise taeva taustal vaid täpikesena. Nagu Ameerika mägede vagun kõrgeimasse punkti jõudes, viskub ta siis ettepoole ja sööstab noolena maapinna suunas. Hetke pärast teeb see uljaspea kõike otsast peale: tõuseb, viskub ette ja sööstab alla. Need sööstud kestavad vaid sekundi. Seejärel ta kaob, ja temast jääb ainsa jäljena maha lehtede võbin.

Ma vaatasin seda peibutusrituaali pingsalt, aga ei näinud.

Takistusriba läbimine. Tihedas taimestikus peavad koolibrid okstest ja väätidest mööda põiklema. Et niisugust akrobaatikat saaks laboris jälgida, laseb Marc Badger Berkeley California Ülikoolist lindudel lennata läbi
väikeste avade. Selle pildi tegemiseks loodi samasugune olukord. Ovaalsest august läbi lipsamiseks teeb koolibri kerepöörde ja lehvitab tiibu kordamööda, et mitte puutuda takistuse vastu. Kogu toimingu püüdmiseks ühte kaadrisse süttis vilkvalgus 0,4-sekundilise särituse jooksul
kolm korda. ALLIKAS: ROBERT DUDLEY

Ka Clark ei näinud, aga tema tegi midagi paremat. Ta salvestas etenduse kiirkaameraga, mis lahutab iga sekundi 500 kaadriks. Kui Clark on sööstust tehtud video (esimese, mis sellest liigist on nii suure kaadrisagedusega tehtud) alla laadinud, näitab ta pilte mulle oma sülearvutis, klõpsides läbi kõik vaevaga kätte võidetud kaadrid. Alles siis näeme hingetuks võtvaid manöövreid, mida koolibri kiirus oli varjanud.

Clark on viimased kaheksa aastat koolibrite peibutuskäitumist salvestades ringi reisinud, Arizona kõrbest Ecuadori vihmametsade ja Kuuba maakohtadeni. Oma laboris Riverside’i California Ülikoolis uurib ta, mida need videod koolibrite lennu kohta räägivad. Tema leiud võivad anda meile parema arusaamise lindude lennust üldiselt ja eriti koolibrite sigimissüsteemidest.

Keeleväänaja. Läbi klaasnõu, millest koolibri Calypte anna joob tehisnektarit, paistab tema haruline keel. Koolibrid vajavad oma energiliseks lennuks nii palju kütust, et peavad tarbima iga päev rohkem kui oma
kehakaalu jagu nektarit. Nektarit joovad nad keelega, mis välgub kuni 15 korda sekundis noka vahelt sisse-välja. Et
linnud püsiksid tehistingimustes terved, sisaldab neile söödetav tehisnektar valgupulbrit ja teisi toitaineid, mis on
pildil näha valgete täppidena. ALLIKAS: ALEJANDRO RICO-GUEVARA, BERKELEY CALIFORNIA ÜLIKOOL

Koolibrid oma välkkiirete liigutuste ja kalliskivina sädeleva sulestikuga on nagu liha, sulgede ja ilutulestiku ristsugutised. Mõni liik lehvitab tiibu kuni sada korda sekundis. Koolibrite pulss võib lüüa üle tuhande korra minutis, ja nektarit kugistavad nad inimsilmale peaaegu eristamatute keelevälgatustega. Aedades või tagaõuede toitmisnõude juures on nad kui üürikese ilu kehastused. Kes siis suudaks vastu panna kiusatusele aeglustada nende liikumist, lahutada nende liigutused, viibida kasvõi põgusaltki koolibrite maailmas?

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti juulinumbrist.

Vaata kõiki uudiseid

Toetajad:

Telli ajakiri

Telli National Geographic
National Geographic Eesti pakub harivat lugemist kogu perele.
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.
Ajakirjal on 87 000 lugejat.
Hind: e-arve püsimaksega 6,49 €, aastaks 75 €
Telli Ajakiri