Imelised koolibrid ja nende saladusi paljastav lennukool
Koolibrid liiguvad nii kiiresti, et inimese silm näeb ainult hõljuvat värvilaiku, tiivavirvendust. Ent kui nad kiirkaameraga ajas peatada, avaldavad koolibrid oma saladused.
Me oleme tulnud maailma pisima linnu otsinguil Kuubale Palpitesse ühe flamingoroosa maja tagaõuele. Ornitoloog Christopher Clarkil on kaasas autotäis varustust: kaamerad, heliseadmed, kuubikujuline võrkpuur. Juba mõni minut pärast sel maihommikul kohale jõudmist tiirleb Clark ringi nagu vurr. Ta üritab jälgida tiivulist kuuli, mis vihiseb ühelt punapeapõõsa õiekobaralt teisele. Kui koolibri peatub, et juua õitest suhkrurikast kütust, lehvitab lind tiibu edasi, aga see paistab hallika virvendusena, sest tema tiivalöögid on nii kiired, et inimsilm neid ei erista.
Kuubal elav kimalaskoolibri (Mellisuga helenae) on isegi tillukeste koolibrite seas kääbus – sõna otseses mõttes maailma väikseim lind. Tema rohekalt küütlev keha kaalub vaid veidi rohkem kui keskmine mandel. Kohalikud tunnevad teda zunzunito’na – väikese summ-summina, tema lennuheli järgi – ja ta on veel pisem kui tema sugulane zunzun (Chlorostilbon ricordii).
Selle, mis tal kasvus puudu jääb, teeb lind tasa innuga, mida ta oma territooriumil külalist märgates üles näitab. Külaline on nägus emaslind, kelle Clark on puuriga kaasa toonud ja ühele laineplekist katusele tõstnud. Kui isane paneb tähele, et emane on puuris, ei jahuta see tema kirge. Ta tõuseb oksalt helikopterina õhku, hõljub paigallennul ja trillerdab emase poole.
Lind tõuseb kõrgemale, kuni paistab pilvise taeva taustal vaid täpikesena. Nagu Ameerika mägede vagun kõrgeimasse punkti jõudes, viskub ta siis ettepoole ja sööstab noolena maapinna suunas. Hetke pärast teeb see uljaspea kõike otsast peale: tõuseb, viskub ette ja sööstab alla. Need sööstud kestavad vaid sekundi. Seejärel ta kaob, ja temast jääb ainsa jäljena maha lehtede võbin.
Ma vaatasin seda peibutusrituaali pingsalt, aga ei näinud.
Ka Clark ei näinud, aga tema tegi midagi paremat. Ta salvestas etenduse kiirkaameraga, mis lahutab iga sekundi 500 kaadriks. Kui Clark on sööstust tehtud video (esimese, mis sellest liigist on nii suure kaadrisagedusega tehtud) alla laadinud, näitab ta pilte mulle oma sülearvutis, klõpsides läbi kõik vaevaga kätte võidetud kaadrid. Alles siis näeme hingetuks võtvaid manöövreid, mida koolibri kiirus oli varjanud.
Clark on viimased kaheksa aastat koolibrite peibutuskäitumist salvestades ringi reisinud, Arizona kõrbest Ecuadori vihmametsade ja Kuuba maakohtadeni. Oma laboris Riverside’i California Ülikoolis uurib ta, mida need videod koolibrite lennu kohta räägivad. Tema leiud võivad anda meile parema arusaamise lindude lennust üldiselt ja eriti koolibrite sigimissüsteemidest.
Koolibrid oma välkkiirete liigutuste ja kalliskivina sädeleva sulestikuga on nagu liha, sulgede ja ilutulestiku ristsugutised. Mõni liik lehvitab tiibu kuni sada korda sekundis. Koolibrite pulss võib lüüa üle tuhande korra minutis, ja nektarit kugistavad nad inimsilmale peaaegu eristamatute keelevälgatustega. Aedades või tagaõuede toitmisnõude juures on nad kui üürikese ilu kehastused. Kes siis suudaks vastu panna kiusatusele aeglustada nende liikumist, lahutada nende liigutused, viibida kasvõi põgusaltki koolibrite maailmas?
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti juulinumbrist.