Elu noateral ehk mis saab Galapagose liikidest

25. mai 2017, 14:12
Tõenäoliselt nälga surnud mumifitseerunud liigikaaslase juuresolek ei paista kaht Fernandina saare meriiguaani häirivat. Need umbes
rebasesuurused endeemsed sisalikud söövad kaldavees vetikaid, suuremad isased sukelduvad ookeani. Soe vesi tapab vetikaid, mida nad söövad, sellepärast on kliimamuutus neile Darwini „pimeduse paharettidele“ ohtlik.

Planeedi soojenemine ohustab Galapagose liike, kellest Darwin sai inspiratsiooni loodusliku valiku teooria loomiseks.

Jon Witman kontrollib manomeetrit, kohendab lesti ja laskub selg ees Vaiksesse ookeani. Läheduses viskub ookean vastu Beagle’i saart, üht enam kui sajast kaljulaiust ja saarest, mis moodustavad kaksiratsi ekvaatoril asetseva Galapagose saarestiku, Ecuadori provintsi.

See stseen võiks pärineda 10 000 aasta tagant: elevantkilpkonnad puhkavad Isabela saarel Alcedo vulkaani kraatris mudalombis. Neil roomajatel määrab soo munade haudumise aegne liivatemperatuur. Ennustatava õhusoojenemise tõttu võib edaspidi olla liiv soojem ja emaseid rohkem.

Pritsmepilve kohal eendil tantsivad sinijalg-suulad, kohmakalt otsekui teismelised põhikooli lõpupeol. Allpool kaljudel puhkeb kahe Galapagose merilõvi vahel tüli. See stseen võis välja näha ja kosta samasugusena ka siis, kui siin seilas ligi kaks sajandit tagasi Charles Darwin. Need karmidel laidudel elamiseks peenhäälestunud loomad näivad suutvat taluda kõike, isegi ajahammast.

Äkki ilmub Witman pinnale: „Ongi alanud,“ teatab ta nägu krimpsutades.

Ta haarab paadist videokaamera ja kaob uuesti vee alla. Sukeldun tema järel. Viis meetrit allpool veepinda osutab Witman urbkorallile Porites lobata. See peaks meenutama sinepikollast pagoodi, aga hoopis valendab merepõhja nätsumulliroosade ja kunstmururoheliste toonide taustal heledalt. Korall pleegib, sest vesi on tema jaoks liiga soe. Varsti on ta surnud.

Endeemsed Gal?pagose merilõvid jahivad Isabela saare idaranniku vetes väikeste rühmadena kulduim-tuune,
keda siin on rohkesti. Nad karjatavad kalu lahtedesse ja seejärel ajavad neid kaljudele või hammustavad neil pea
otsast. Ennustatakse, et kliima muutudes merilõvide arvukus langeb.

Witman ja tema töörühm otsivad Beagle’i saare vetes ning teistes samalaadsetes paikades muutusi. Neid pole olnud raske leida. Nad mõõdavad selle merepõhjakoosluse temperatuuri – nii otseses kui ka piltlikus tähenduses. 2016. aasta El Ni?o ajal, mis oli siinse piirkonna viimase kahekümne aasta intensiivseim kliimasündmus, tõusis veetemperatuur Witmani sukeldumiskohtades rekordilise 31 kraadini. (Kõikjal Galapagose piirkonnas oli vesi pikaajalisest keskmisest üle kahe kraadi soojem.) Rannalähedasi ökosüsteeme enam kui 40 aastat uurinud Witman kardab, et see pleekinud korall võib lähiaastateks ette kuulutada plahvatuslikku pleekmist ja teisigi järske muutusi kogu siinses keskkonnas.

Galapagose saarestikku kuulub 13 suuremat saart. Need elavad samavõrd nii kaardil kui ka müütides – vintidest kubiseva viirastusliku paigana, kuhu 1835. aastal saabus Darwin ning hakkas tegema tähelepanekuid, mis lõpuks näitasid talle, ja meile kõigile, kuidas Maa elustik areneb. „Tema „Liikide tekkimisest“ on mõjutanud peaaegu kõiki tänapäeva inimese tõekspidamisi,“ kirjutas evolutsioonibioloog Ernst Mayr.

Nii eraldatud kui need saared ka ei tundu olevat, pole nad tänapäeva mõjudele immuunsed: evolutsiooniteooria hälli on tungimas kliimamuutus. See võib teha kahju Galapagose sümbolliikidele – kilpkonnadele, maasirkudele, suuladele, meriiguaanidele ja teistele. Kuulsad ökosüsteemid, mis õpetasid maailmale, kuidas toimib looduslik valik, võivad anda muidki teadmisi, võimaldades meil saada ettekujutust sellest, mida on oodata mujal. „Galapagos on imeline labor, kus uurida liikide reaktsioone kliimamuutusele,“ ütleb Witman.

Enne Galapagoseks saamist olid nad Las Encantadas ehk Nõiutud – tüükataolised saared, mida ilmestavad vaht, voolav laava ja pentsikud loomad. „Need saared põlgab ühtviisi ära nii inimene kui ka hunt,“ kirjutas Herman Melville. „Peamine elu hääl on siin sisin.“

Vaalapüüdjad viskasid neid sisisevaid kilpkonni oma laevade trümmi toiduks, täitsid veevaadid ja seilasid edasi. Kummalisuse koha pealt oli neil õigus: Lõuna-Ameerika mandrist umbes tuhande kilomeetri laiuse veteväljaga ära lõigatud, arenes siinne loodus omasoodu. Loomadest, kes suutsid rännata mandrilt saartele, jäid ellu vähesed. Ellujäänud kohastusid igal saarel isemoodi tingimustega ja arenesid eri vormideks. Kes kohastuda ei suutnud, suri välja.

Praegu aga on siin toimumas teistsugused muutused, mitte ainult evolutsioonilised. Vaid vähestes Maa paikades saavad teadlased esireast vaadata, kuidas ökosüsteeme tabab nii lühikese aja jooksul nii tugev šokk, vahel mitu korda.

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti juuninumbrist.

Kauge Wolfi saare maasirkudel on toitu hankida raskem kui teiste paikade maapinnalindudel. Et jääda ellu aegadel, mil niigi kasinad seemne- ja putukavarud võivad sootuks kokku kuivada, on vampiir-maasirgud hakanud vampiirideks: nad nokivad suure masksuula tiivasulgede nääpse ja joovad sealt verd.

Vaata kõiki uudiseid

Toetajad:

Telli ajakiri

Telli National Geographic
National Geographic Eesti pakub harivat lugemist kogu perele.
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.
Ajakirjal on 87 000 lugejat.
Hind: e-arve püsimaksega 6,49 €, aastaks 75 €
Telli Ajakiri