Teadlased uurivad, miks me valetame?

Valetama õppimine on lapse loomulik arenguetapp. Toronto Ülikooli
psühholoog Kang Lee on uurinud, kuidas lapsed õpivad suuremaks
saades peenemini valetama. Teadusassistent Darshan Panesar ja
üheksa-aastane Amelia Tong demonstreerivad funktsionaalse lähiinfrapuna-spektroskoopia
tehnoloogiat, mida Lee oma uuringutes kasutab.

Näputäis tõtt võib küll olla parem kui sületäis valet, aga valelikkus ja ebaausus on inimesel loomuses.

1989. aasta sügisel võttis Princetoni Ülikool esmakursusele vastu noormehe nimega Alexi Santana, kelle elulugu oli jätnud vastuvõtukomisjonile erakordselt sügava mulje.

Ümberkehastuja. Valetamine isikliku kasu saamiseks. Frank Abagnale jr on nüüd hinnatud turvakonsultant, aga tema noorpõlve jultunud valedest inspireerituna valmis 2002. aastal film „Püüa kinni, kui saad“ („Catch Me If You
Can“). Seal mängib Leonardo di Caprio Abagnale’i, kes jooksis 16-aastasena kodust ära ning õppis oma taibu najal ellu jääma, hakates tšekivõltsijaks, petiseks ja liba-ametimeheks. „Ellu jäämiseks pidin olema loov,“ ütleb ta. „Kahetsen seda ja jään elu lõpuni kahetsema.“ Abagnale esines piloodi, lastearsti ja Harvardi kraadiga advokaadina.

Ta polnud saanud õieti mingit ametlikku haridust. Noorukiea oli ta veetnud peaaegu täiesti omal käel, elades Utah’s õues, karjatades lehmi, kasvatades lambaid ja lugedes filosoofiat. Mojave kõrbes jooksmas käies oli ta treeninud end pikamaajooksjaks.

Ülikoolilinnakus sai Santanast kiiresti omamoodi staar. Tal läks ka õppetöös hästi, peaaegu kõigis ainetes sai ta A-sid. Tema vaikne olek ja ebatavaline taust andsid talle mõistatusliku veetluse. Kui üks toanaaber Santanalt küsis, kuidas tema voodi on alati nii täiuslikult üles tehtud, vastas Santana, et magas põrandal. Tundus igati loogiline, et inimene, kes on veetnud suure osa elust õues magades, ei armasta voodit.

Ent Santana lugu oli kokku luisatud. Umbes poolteist aastat pärast tema ülikooli astumist tundis üks naine temas ära kellegi, keda ta oli kuus aastat tagasi California Palo Alto gümnaasiumis tundnud Jay Huntsmanina. Seegi polnud aga tema õige nimi. Lõpuks said Princetoni ametnikud teada, et tegelikult on ta 31-aastane James Hogue, kes oli kandnud Utah’s vanglakaristust varastatud tööriistade ja jalgrattaosade omamise eest. Ta viidi Princetonist minema käeraudades.

Sestsaadik on Hogue’i mitu korda varguses süüdistatuna vahistatud. Kui ta mullu novembris Colorados Aspenis varastamise eest vahi alla võeti, üritas ta esitleda end kellegi teisena.

Salaagent. Valetamine riigi hüvanguks. Endine Luure Keskagentuuri töötaja Valerie Plame tegutses kakskümmend aastat salaagendina. 2003. aastal tema kattevari purunes ja salajane karjäär lõppes, kui Bushi
valitsuse ametnikud lekitasid tema nime ühele ajalehe kolumnistile. Plame’i ja ta abikaasa sõnul tehti seda kättemaksuks mehe väite eest, et Valge Maja oli Iraaki tungimise õigustamiseks liialdanud luureandmeid. Millise õppetunni ta nuhina töötatud aastatest kaasa võttis? „Enamik inimesi räägib väga hea meelega iseendast,“ ütleb ta.

Inimkonna ajalugu kubiseb Hogue’i-sugustest osavatest ja vilunud valetajatest. Paljud on kurjategijad, kes sepitsevad valesid ja punuvad petuskeeme, et saada ebaausat tulu – nagu tegi aastaid finantsist Bernie Madoff, pettes investoritelt välja miljardeid dollareid, kuni tema Ponzi-skeem kokku varises. Osa on poliitikud, kes valetavad, et tulla võimule või võimust kinni hoida. Selle kuulus näide on Richard Nixon, kes eitas igasugust rolli Watergate’i skandaalis.

Vahel valetatakse selleks, et upitada enda kuvandit – see motivatsioon võib ehk kõige paremini seletada president Donald Trumpi tõestatavalt valet väidet, et tema ametisse vannutamise tseremoonial käis rohkem inimesi kui president Barack Obama esimesel ametisse astumisel. Inimesed valetavad pahategude varjamiseks, nagu tegi Ameerika ujuja Ryan Lochte 2016. aasta suveolümpia ajal, väites, et teda rööviti bensiinijaamas relvaähvardusel, kui tegelikult oli ta koos võistkonnakaaslastega pärast pidu purjuspäi vandaalitsenud ja sattunud vastamisi relvastatud turvameestega. Elu on näidanud, et isegi akadeemilises teaduses, maailmas, kus enamik inimesi on pühendunud tõe otsimisele, leidub terve trobikond kelme, nagu füüsik Jan Hendrik Schön, kelle väidetavad läbimurded molekulaarsete pooljuhtide uurimisel osutusid pettuseks.

Need valetajad said tuntuks, sest nende valed olid nii karjuvad, jultunud või tekitasid suurt kahju. Kuid nad ei ole oma pettustega nii hälbelised nagu võiks arvata. Ebaausus on inimkäitumist iseloomustanud läbi aegade, ning petiste, tüssajate ja ärplevate poliitikute valed on vaid ebatõdede püramiidi tipp.

Tuleb välja, et enamik meist on valetamises väga osavad. Me valetame vaevata, väikestviisi ja suurelt, võhivõõrastele, töökaaslastele, sõpradele ja lähedastele. Valetamise võime on meile sama sügavalt omane nagu vajadus teisi usaldada, mis teeb meist iroonilisel kombel väga viletsad valede äratundjad. Valelikkus on sisse kootud meie põhiolemusse, lausa sedavõrd, et täiesti tõene on öelda, et valetada on inimlik.

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti juuninumbrist.

Tüngakunstnikud. Valetamine kui meelelahutus. Abielupaarist äripartnerid Apollo Robbins ja Ava Do lõbustavad ning harivad inimesi kätetrikkidega. Robbins on hämmastavalt osav taskuvaras, kelle vahest kõige kuulsam trikk oli paaril presidenti turvanud salateenistuse agendil taskute tühjendamine. Do on psühholoogiat õppinud mustkunstnik. „Pettust mõistame me kellegi reaalsuspildi tahtliku moonutamisena,“ ütlevad nad. „See on neutraalne vahend, mida saab kasutada heal või halval eesmärgil, harimiseks või eksitamiseks.“