Loomast kiviks - erakordne leid Kanadas
Kuidas ühest Kanada karjäärist leiti üks kõige paremini säilinud dinosaurusi.
2011. aasta 21. märtsi pärastlõunal kaevas ekskavaatorijuht Shawn Funk karjääris pinnast lahti, oskamata aimatagi, et varsti kohtub ta draakoniga.
Too esmaspäevane päev oli Millenniumi kaevanduses, Alberta provintsi Fort McMurray linnast umbes 27 kilomeetrit põhjas asuvas hiiglaslikus avakaevanduses, mida käitab energiafirma Suncor, alanud nagu iga teinegi. Funki hirmkõrge ekskavaator õgis tund tunni järel endale teed naftaliivadeni – üle 110 miljoni aasta tagasi elanud ja surnud meretaimede ning -loomade muundunud jäänusteni. See oli ainus ürgse elu märk, mida ta alatasa nägi. Kaevanduses töötatud 12 aasta jooksul oli talle ette sattunud kivistunud puitu ja vahel mõni kivistunud känd, aga ei ühtki loomajäänust – ning mõistagi mitte dinosaurust.
Poole kahe paiku aga kolksatas Funki kopp vastu midagi ümbritsevast kivimist märksa kõvemat. Moreenist veeresid välja veidrat värvi kamakad ja libisesid nõlval allapoole. Mõni minut hiljem hakkasid Funk ja töödejuhataja Mike Gratton nende Kreeka pähkli karva kivide üle pead murdma. On need kivistunud puidu liistakud, või ehk roided? Siis pöörasid nad ühe teistpidi ja nähtavale tuli veider muster: ridade kaupa kahvatupruune kettaid, igaühe ümber sinkjashallist kivist ring.
„Mike ütles otsekohe, et see asi tuleb järele uurida,“ rääkis Funk ühes 2011. aasta intervjuus. „See oli meile midagi täiesti ennenägematut.“
Ligi kuus aastat hiljem lähen Kuningliku Tyrrelli Muuseumi fossiiliprepareerimislaborisse, mis asub Alberta tuulisel kõnnumaal. Ruumikas hoidlas undab ventilatsioon ja surisevad tillukesi suruõhuhaamreid meenutavad nõelja otsaga tööriistad, millega tehnikud kraabivad luid kivimist puhtaks. Minu tähelepanu aga köidab nurgas seisev 1100-kilone kivimürakas.
Esmapilgul paistavad need kokku pandud hallid plokid 2,75 meetri pikkuse dinosauruseskulptuurina. Selle kaela ja selga katab mosaiikne luust soomusrüü ja iga soomust ümbritseb hall rõngas. Kael kaardub graatsiliselt vasakule, otsekui küünitades mõne maitsva taime järele. Aga see ei ole elutruu skulptuur. See on päris dinosaurus, koonust puusadeni kivistunud.
Mida rohkem ma seda vaatan, seda pöörasem see tundub. Looma koljul pungitavaid mügarikke kilbiseid katavad ikka veel kivistunud naha jäänused. Sauruse parem esijalg lebab tema kõrval, viis varvast ülespoole sirutatud. Ma võiksin tema tallal soomused üle lugeda. Muuseumi doktorikraadiga teadur Caleb Brown muigab minu jahmatuse peale. „Meil pole siin lihtsalt luustik, vaid dinosaurus. Selline, nagu ta oli,“ ütleb ta hiljem.
Paleontoloogidele on selle dinosauruse hämmastav kivistumise ulatus – mis on tingitud kiirest mattumisest meresetetesse – nagu haruldane loteriivõit. Tavaliselt säilivad ainult luud ja hambad, ning vaid harva asenduvad ka pehmed koed mineraalidega, enne kui jõuavad ära kõduneda. Ka pole tagatud, et fossiil säilitab elutruu kuju.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti juuninumbrist.
