Erkki Peetsalu: Mina jään
Juhtus see kogemata või meelega, aga XII noorte laulu- ja tantsupeo nimi „Mina jään“ puudutab mingit olulist osa eestlaseks ja eestimaalaseks olemise diskursusest, millega me argipäevas teadvustatult ei tegele. Kes me ikkagi oleme ja mis asja me siin Eestimaa päikese all ajame?
Otsides pidepunkte, millest kinni haarata muutuvas maailmas ellujäämiseks, õigemini iseendaks jäämiseks ja siia jäämiseks, tasub kiigata oma pere, suguvõsa, rahvakillu minevikku. Vaatame naabreid: leedukad on kõik endiselt vägevad vürstid, venelased tunnistavad tugevakäelist tsaari, rootslased kiidavad kuningriiki, kuid kummardavad viikingipealikke. Millele tugineb meie identiteet? Meil on peale Eesti Wabariigi meeles orjaaeg ja muistne vabadusvõitlus, aga oma esivanemaid me ei väärtusta, muistseid vanemaid kuningateks ei pea. Filmist „Malev“ ja raamatust „Rehepapp“ on meie argiteadvusesse tugevalt juurdunud kuvand eestlasest kui tragikoomilisest lödipüksist. Uru, Imbi, Ärni – naljakad tüübid muidugi, aga kas sa päriselt tahaksid nendega samastuda …
Kui meie laiuskraadil sajab oktoobri lõpust mai alguseni lörtsi ja lund ning meie riigi identiteeti kujundavad rändrahn, kratt ja puuk, pole üllatav, et moodsate brändide ja kuvandite järgi joonduv põlvkond põgeneb morbiidsest novembri õhustikust. Pühkides jalgadelt Eestimaa tolmu, pühib mujale õnne otsima mineja oma mälupulgalt kõik, mis pärineb somnambuulsest kodukaamosest.
Mida siis teha, et mitte kaotada oma parimaid poegi ja tütreid? Turundusinimesed ütlevad, et aja möödudes tuleb iga brändi identiteet üle vaadata, bränd vajadusel ümber positsioneerida. Ehk peaksime meiegi end selles rahvaste paabelis kuidagi uuesti määratlema siin metsasel Põhjamaal. Ajaloost teame, et sama on tulnud teha nii mõnelgi maal ja rahval.
Enesevaatlus on kahtlemata vajalik, et end uuesti leida ristuvate väärtuste ja tõekspidamiste tormituultes, võimu, vaimu ja mammona meelevallas. Sisekaemus võimaldab märgata ja muuta ka mustreid – enda, pere, isegi rahva käitumismustreid, millest näib muu hulgas välja joonistuvat põgenemine iseenda eest, parema elu otsingule.
„Mina jään!“ kõlab vägevalt laulukaare all, aga kas ka päriselt meie rahva poegade ja tütarde südameis?
Ehk peaksime end selles rahvaste paabelis kuidagi uuesti määratlema siin metsasel Põhjamaal. Sama on tulnud teha nii mõnelgi maal ja rahval.
