Väikesed varemed - fotokunst, mis väärtustab olevikku

Lori Nix ja Kathleen Gerber ehitasid New Yorgi metroovaguni miniatuurset koopiat seitse kuud. Rohtu kasvanud vagun, mille seintel ilutsevad iroonilised plakatid, seisab keset kõrbe. Taamal paistab linnasiluett.

Peenelt meisterdatud miniatuursed kaose mudelid näitavad, milliseks muutub linn, kui inimesed on ammuilma lahkunud.

Linn on varemeis. Rongid seisavad liikumatult rööbastel. Koolides valitseb vaikus. Raamatukogude ja pesumajade seintelt pudeneb tükke. Pole ühtegi hingelist.

Kansase osariigis Nortoni väikelinnas üles kasvanud Nixi ümbritsesid pidevalt ohud ja katastroofid – halb ilm, tuisud, üleujutused ja kahjulikud putukad. Ning loomulikult tornaadod. Dioraamide detailsusest annab aimu koos Gerberi käega tehtud pilt ilusalogist, mida võib olla räsinud keeristorm.

See on meile tuttava maailma lõpp, kuid Lori Nix näib muretu. Õigupoolest ongi tema ja Kathleen Gerber (Lori partner elus ja kunstis) selle apokalüpsise rõõmsameelsed arhitektid. Hallil talvepäeval töötavad kaks naist kitsas Brooklyni stuudiokorteris, ehitades erakordse hoolsusega katastroofe kujutavaid väikseid dioraame.

Nixi sõnul on nende eesmärk luua ja pildistada „avatud lõpuga narratiive – mingile katastroofile järgnenud posthumanistliku tulevikulinna mudeleid.“ „Vaatajate kujutlusvõime äratamiseks, kaasamiseks ja ergutamiseks tahame panna [neid] mõtlema oleviku üle. Kas meil ikka on tulevikku? Kas me suudame end päästa?“

Ideid selliste keerukate stseenide valmistamiseks saab Nix enamasti metrooga sõites või reisifotosid vaadates. Palju inspiratsiooni pakub ka minevik. 1970-ndatel n-ö tornaadoalleel üles kasvanud Nixi mõjutasid äärmuslik ilm, katastroofifilmid, nagu „Leegitsev pilvelõhkuja“, ja düstoopiad, näiteks „Ahvide planeet“.

Praegu peab ta end kunstmaastike fotograafiks. „Selle asemel, et ideaalse maastiku otsingul mööda maad ringi uidata, valmistan selle lihtsalt ise, siinsamas laua peal.“

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti aprillinumbrist.

Nix ja Gerber valmistavad stseene eri mõõtkavades. Nad alustavad ühest esemest ja loovad selle ümber keskkonna. Selles raamatukogus, kus seintel kasvab sammal ja raamatuid varjavad kased, oli lähtepunktiks gloobus.