Etioopia rohusööjad ahvid muutuste keerises

Täiskasvanud isasel gelaadal langeb õlgadelt alla voogav keep. Teadlased oletavad, et see on, nagu karvutu rinnalaikki, suguline märguanne, mis kuulutab emastele isase mehelikkust või
teistele isastele tema tugevust.

Tänu kaitstavale savannile läheb „veritseva südamega“ gelaadadel, maailma ainsatel rohusööjatel ahvidel hästi – seni veel.

3300 meetri kõrgusel on koidik, ja kusagil allpool hakkavad end jalule ajama ahvid.

Admassu Getaneh marsib Etioopia mägismaa keskosas piki õitsvate lillede ja kõrge rohuga kaetud platooserva. Hommikupäike läigatab tema Kalaðnikovi automaadil. Tema jalge ees laskuvad püstloodsed basaltsambad Ida-Aafrika Suurde Riftiorgu. Peagi läheb lahti pöörane huilgamine, kui sajad ahvid ärkavad kaljuseinal oma ööuinakust ja kargavad toenghüpetega platoole otsekui trupp karvaseid tsirkuseartiste. Aga mitte seda ei tulnud Getaneh siia vaatama.

Gelaada hüppab üle väikese äravooluoja, poeg (kellest
paistab ainult saba) klammerdumas tema selga. Gelaadasid elab ainult Etioopias, aga nende nüüdseks välja surnud sugulased asustasid kunagi Lõuna-Aafrikast Lõuna-Euroopa ja Indiani ulatuvat maa-ala.

Laigulises mundris lühike ja nõtke Getaneh pöördub seljaga järsaku poole. Ta tõstab binokli. „Nii näen ma kõike, mis toimub,“ selgitab ta. Theropithecus gelada, keda vahel hüütakse veritseva südamega ahviks, ei pruugi pälvida Getanehi tähelepanu, aga mehe kohalolek on üks põhjustest, miks siinsetel gelaadadel hästi läheb.

Ligi viissada aastat on kohalikud korravalvurid aeg-ajalt teinud sedasama, mida temagi täna teeb: patrullinud umbes sajaruutkilomeetrisel kõrgsavannialal, mida hüütakse Menz-Guassa kogukondlikuks kaitsealaks ehk lihtsalt Guassaks. Vahimees ja endine sõdur Getaneh on siin selleks, et keegi ei varastaks ega hävitaks rohtu.

Kui poegimise aeg kätte jõuab, tõmbuvad Guassa muidu väga sotsiaalsed gelaadad sageli üksindusse, et hoida ära teiste ahvide agressiivset käitumist, ja püsivad vakka, et
mitte meelitada ligi kiskjaid.

Kui tahad kaitsta maailma ainsat rohusööjat ahvi, on rohu kaitsmine hea asi, millest alustada. Getanehi eelkäijate eesmärk polnud aga kaitsta gelaadasid. Nad püüdsid päästa iseendid. Mägismaal on kohalik taimestik kõige alus. Saledad sitked kõrred köidetakse vihku ja neist ehitatakse katuseid. Mehed punuvad rohukõrtest köit. Naised ja lapsed seovad lehti, lehetuppesid ning varsi luudadeks ja tõrvikuteks. Heinu topitakse madratsitesse. Torkivaid kõrsi kasutatakse isegi kirbutõrjeks.

Ent üle kogu selle uduvinese mägismaa, kus elab umbes 80 protsenti etiooplastest, on rohumaad, niidud, tihnikud, sood ja rabad mandumas paljaks kaljuks ja surnud maapinnaks. Rahvaarv suureneb plahvatuslikult. (Hinnanguliselt saja miljoni elanikuga Etioopia on rahvaarvult Nigeeria järel Aafrika teine riik.) Niiskel viljakal maal laiutavad põllud ja karjamaad, tõrjudes välja kohalikke taimi, mis aitavad hoida maapinda niiskena. Erosioon pühib igal aastal minema 1,5 miljardit tonni pinnast, surudes elatuspõllumehed aina kehvematele maadele. Kariloomad tallavad mulda, ja neid on Etioopias rohkem kui üheski teises Aafrika riigis ? 49 miljonit veist ning 47 miljonit lammast ja kitse. See pöörab pea peale kohaliku taimestiku ja näriliste hapra tasakaalu, nii et toitu jääb vähemaks kõigil, Abessiinia jänesest lottiibiseni.

Gelaadad liibuvad sooja hoidmiseks üksteise vastu. Et saada rohttaimedest ja seemnetest piisavalt kaloreid, tuleb teha palju tööd, seepärast lippavad nad enamiku päevast ringi tagumikul. Nii on käed vabad, et kitkuda rohkem rohtu.

Sama muster kordub kõikjal Etioopias – peaaegu kõikjal, kuid näib, et mitte siin. Guassas on rohi kõrge ja lainetav, tõrvikliiliad ja hiidlobeeliad jäetud aastateks kasvama. See pole riiklik kaitseala. Selle paiga eest hoolitsevad kohalikud elanikud. Keeruline kogukonnasüsteem määrab, kus karjatatakse loomi ja kes niidab heina, ning millal. Tänu sellele on siinne kuuendiku Nairobi suurune maastik üks Ida-Aafrika tervemaid. Siin elab ligi veerand riigi endeemsetest imetajaliikidest. Siin hulgub paarkümmend punakaspruuni karvaga Etioopia hunti, üht maailma ohustatuimat koerlast. Guassas leidub arvukalt sassa-nimelisi kääbusantiloope, tsiibeteid, kuldhunte ja hüääne. Ning erinevalt ülejäänud Etioopiast elavad siinsed umbes 800 gelaadat üsna samamoodi, nagu nad on elanud aastatuhandeid.

Teisisõnu on see väike, aga imetlusväärne looduse edulugu õnnelik juhus. Tulin Etioopiasse vaatama, kas looduskaitse saaks võtta Guassast eeskuju. Leidsin aga eest piirkonna, mis muutub nii kiiresti, et mul tekkis paratamatult küsimus, kas Guassa ahvid ja põllumehed suudavad tulevase survega toime tulla.

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti aprillinumbrist.

Kaks täiskasvanud isaslooma silmitsevad muutuvat maastikku. Etioopia rohumaid on vallutamas põllumajandus, ja kliimasoojenemine muudab kõrgemad maad põllumajandusele üha sobivamaks. Kas Guassa-sugused kaitsealad saavad nii paljude survete all püsima jääda?