Tume Täht ehk retk sügavikku
Usbekistanis asuva mäeaheliku sügavustes laskuvad koopauurijad labürinti, mis võib osutuda maa-aluseks Džomolungmaks.
„Ära muretse, siin all ei ole võimalik ära eksida.“
Larissa Pozdnjakova sõnad, öeldud tugeva vene aktsendiga, kanduvad minuni koopa lõputuna näivast pimedusest. Ilmselt suudab ta mu mõtteid lugeda, sest mu peas keerleb ainult see, kuidas kilomeetri sügavuses Maa sees mitte ära eksida. Viimased paar tundi olen vaevu püsinud ta kannul teel sügavale jäisesse allmaailma ehk Tumedasse Tähte.
30ndates eluaastates kogenud koopauurija Larissa on pärit Uuralitest. Ta liigub sujuva, maosarnase kergusega mööda käänulist rada, samas kui mina ähin ja puhin tema sabas, kohmakas algaja, nagu ma olen. Külm pimedus neelab otsmikulampide valguse vaid paari meetri kaugusel meie peadest, sundides meid liikuma muttide kombel, sipeldes, vongeldes ja käsikaudu teed kobades, abiks sadu meetreid pikka jäika porist köit, mis juhib meid läbi käikude rägastiku.
Need käigud on juba kaardistatud, kuid üles-alla, ühele ja teisele poole pöörates tunnen, kuidas selles painajalikus jäise muda ja märja kruusa keeritsas kaob suunataju. Minule kui mägironijale on tegu täiesti uut liiki navigeerimisega. Olen harjunud liikuma ohtlikel maastikel, kuid siin all on trükikaardid sageli kasutud, GPS ei tööta ja puudub võimalus otsida kinnitust taevastest suunistest. Hoolimata sellest, mida Larissa ütleb, tean, et üksi ei suudaks ma sellest hinge seest söövast labürindist kunagi väljapääsu leida.
Kui ma lõpuks Larissale järele jõuan, seisab ta eendil, mille all, nagu paljastab pealampide valgus, on veekogu – üks Tumeda Tähe paljudest maa-alustest järvedest. Ta haarab oma ronimisrakmete küljes oleva karabiini ja haagib selle liivase köie külge, mis on kinnitatud meie kohale kaljusse taotud ankrusse. Köis viib üle järve ja kaob pimedusse. Selle konstruktsiooniga sõidutatakse koopauurijad üle jääkülma järve, kus ilma kalipsota on ujuda liiga külm. Larissa naeratab kelmikalt ja astub üle serva. Tema blond hobusesaba lehvib hoogsalt minu pealambi valgusvihus, enne kui kaob pimedusse, jättes mu oma hirmudega üksi.
Olen selles täbaras olukorras, kuna liitusin peamiselt inglise keelt mitterääkivatest venelastest koosneva 31-liikmelise ekspeditsiooniga, mis uurib Usbekistani kaugesse nurka jäävas mäestikus asuvat hiiglaslikku koobast. Venelased märkasid koopa sissepääsu 1984. aastal, kuid britid olid esimesed, kes 1990. aastal koobastikku jõudsid ja seda uurima asusid. Nad nimetasid selle Ameerika 1970. aastate satiirilise ulmefilmi järgi. Järgnevatel aastakümnetel on Tume Täht ja selle naabruses asuv Festivalnaja (ehk avastatakse kunagi kahe koopa vahel ühendustee) meelitanud kohale pühendunud koopauurijaid kõikjalt maailmast.
Selle hiigelsüsteemi võlu on võrreldav kõrgete mägede tähendusega ronijate jaoks – aga ühe erandiga. Me teame, et Džomolungma on Maa kõrgeim tipp, kuid uute hiiglaslike maa-aluste tühimike avastamise ja vallutamise võimalused on peaaegu piiritud. Me teame rohkem Marsi maastikust kui sellest, mis varjub Maa pinna all. Sügavaim teadaolev koobas on Gruusias asuv 2197- meetrine Kruberi koobas. Ent Tume Täht, millest on veel nii palju alasid läbi uurimata, tahab uustulnukana selle tiitli üle võtta.
Praeguseks on kaheksa ekspeditsiooni läbi uurinud 17,4 kilomeetrit käike, millest sügavaim jääb maapinnast umbes 900 meetri sügavusele. Koobastik pole aga tervenisti kaardistatud, osalt selle raskesti ligipääsetava asukoha tõttu poliitiliselt ebastabiilses piirkonnas, osalt oma suuruse tõttu, mis nõuab häid tehnilisi oskusi ja palju varustust. Paljudel ekspeditsioonidel on lihtsalt köis otsa saanud. Saan ka kohe aru, miks. Vaid 300 meetri kaugusel meie sisenemiskohast olime Larissaga läbinud juba üle kümne köiega ääristatud sektsiooni.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti märtsinumbrist.
