Erkki Peetsalu: Idatee valvurid
Emakeelepäeva paiku on paslik mõtiskleda, kes oleme ja kust tuleme. Märtsikuu kaaneteema annab selleks hea ainese – heita uus pilk viikingitele. Kui palju me teame enda esivanemate elust ja rollist viikingiajal ning kuidas see infokiht võiks mõjutada meie enesemääratlust?
Kusagil sügaval meie sees istub teadmine, et oleme tark ja väekas loodusrahvas, paindlik ja osav mererahvas, visa ja nutikas metsarahvas. Arheoloogid ütlevad, et meil on piisavalt tarkust ja väge võimalik ammutada oma enda minevikust. Neil on pakkuda ka uusi põnevaid tõendeid nägemusele, et me olime Läänemere ääres üks omanäoline rahvakild, kes mängis tähtsat rolli viikingiaja maailmas.
Viimase tosina aasta uurimistöö tulemused kinnitavad üha selgemalt, et olime viikingite tähtsaima kaubatee Austrvegri ehk Idatee valvurid – kõik selle kaubatee harud olid läänemeresoomlaste
ehk eestlaste esivanemate kontrolli all. Ükski viiking poleks ilma meie esivanemate loata saanud siit edasi sõita ega kasutada Narva jõest algavat ja Peipsi-Pihkva kaudu lõunasse kulgevat teedevõrgustikku, et jõuda mööda Loode-Venemaa jõgesid Bütsansti ja araabia maadeni välja.
Mündileidudele tuginedes algas viikingiaeg meie jaoks 9. sajandi alguses Kagu-Eestist, sellele viitavad sealsetelt linnamägedelt leitud esimesed araabia hõbemündid. Nagu selgitas Eesti Meremuuseumi teaduspäeval näituse „Viikingiaja aarded Eestist“ kuraator, arheoloog Mauri Kiudsoo, kinnitavad need leiud, et meie esivanemate lõunasuunaline suhtlus oli tihe: mündid jõudsid siia
aladele kaubavahetuse käigus, kus araablased ostsid Ida-Euroopa metsarahvastelt muu hulgas väärtuslikke kopranahku ning kopranõret, viimast kasutati kui tänapäeva Viagrat.
Kas pole märkimisväärne, et hoolimata oma tollasest väiksusest olime tuhande aasta eest tänu geograafilisele asendile võimsam, kui julgeksime praegu ettegi kujutada. Teadmine, et meie esivanemad oskasid oma asukohta ära kasutades teenida viikingite kaubaretkedelt ning teha äri loodusliku potentsiravimiga, lisab rehepaplikule eestlase arhetüübile täiesti uue mõõtme, tõsiseltvõetavuse, haarde.
Niisiis, Idatee valvurid, tuhat aastat hiljem – kuidas näha toonast positsiooni kui praegust potentsiaali?
Ükski viiking poleks ilma meie esivanemate loata saanud siit edasi sõita ega kasutada Narva jõest algavat ja Peipsi-Pihkva kaudu lõunasse kulgevat teedevõrgustikku.
