Arheoloogid uuendavad nägemust viikingitest
Loomulikult olid nad jõhkrad. Lisaks sellele olid neil naissoost pealikud, nad ihaldasid rikkust, peeneid rõivaid ja ehteid ning nad puutusid kokku enam kui 50 kultuuriga Afganistanist Kanadani.
Lõdiseme tänaval külma uduvihma käes ning ootame viikingite pealiku ja tema röövlijõugu ilmumist. On kõle jaanuarikuu õhtu Shetlandi saarel vanas Lerwicki linnas, kuid õhus on eufooriat. Minu kõrval seisab mees kahe väikse lapsega ning puhkeb naerma, kui märkab raekoja tagant punast suitsust hämu tõusmas. „Paistab, et nad panid kogu majale tule otsa,“ hüüab ta ning kõik ümberringi muigavad. On Up Helly Aa, Shetlandi iga-aastane suur tulepidustus viikingimineviku auks. Nagu kõik teised, olen minagi siin selleks, et vaadata pealt, kuidas üks viikingite laev maha põleb.
Pealiku salk ja veel kümned inimesed valguvad sadade tõrvikute lõõmates tänavale. Rahvas möirgab vaimustunult, kui märkab rüüstajate taga veetavat pikklaeva. Umbes 1200 aasta eest maabusid viikingid esimest korda siia Šotimaa rannikust põhja poole jäävale kaljusele rannale, purustasid kohalike vastupanu ning vallutasid maa. Norralastest isandad valitsesid Shetlandi peaaegu seitse sajandit, kuni nad viimaks saared Šotimaa kuningale pantisid. Praeguseks on vana norra keele dialekt norni keel Shetlandil ammu unustatud, kuid saarlased on tänini oma viikingimineviku üle erakordselt uhked. Igal aastal valmistuvad nad justkui seestunult Up Helly Aaks ning panevad plank plangu haaval kokku viikingilaeva koopiat.
Nüüd, kus rahvas üürgab laulda vanu laule merekuningaist ja lohelaevadest, veavad tõrvikukandjad aluse müüriga ümbritsetud väljale. Pealiku signaali peale paneb tõrvikumeri laevale tule otsa. Tuli tormab mastitoppi ning sädemed lendavad öötaevasse. Elevusest peaaegu hullunud lapsed trambivad kõnniteel jalgu ja tantsivad.
Õhtu edenedes, kui pidudel pillerkaaritajad kontsadel välkuda lasevad, imetlen seda väge, millega viikingid endiselt meie kujutlusvõimet valitsevad. Juba sajandeid surnud ja maamunalt kadunud keskaegsed meresõitjad ja sõdalased elavad edasi filmirežissööride, kirjanike ja koomiksikunstnike fantaasiamaailmas. Tänapäeval suudab enamik meist ette vuristada viikingitest oma kujutluses tekkinud üksikasju – kuidas nad taplesid ja pidutsesid, kus elasid ja kuidas surid. Kui palju me viikingitest aga tegelikult teame? Kes nad olid, kuidas maailma nägid ning millist elu päriselt elasid?
Nüüd pakuvad moodsa tehnikaga – satelliidifotodest DNA-uuringute ja isotoobianalüüsideni – varustatud arheoloogid ja muud teadlased välja palju üllatavaid uusi vastuseid. Eestis uurivad teadlased kaht maha maetud laeva, mis olid täis tapetud sõdalasi ning mis heidavad uut valgust viikingite vägivaldsele päritolule. Rootsis uurivad teadlased naissoost viikingipealiku säilmeid, heites nii valgust naiste rollile sõjapidamises. Venemaal aga ajavad arheoloogid ja ajaloolased viikingitest orjakaubitsejate jälgi, mis osutab sellele, kui tähtis oli orjandus viikingite majandusele. Arheoloogidele hakkavad avanema uksed maailma, mis oli palju keerulisem ja põnevam, kui varem arvati. „Viikingiuuringutes on praegu põnevad ajad,“ ütleb Shetlandi saarel Lerwickis asuva heategevusliku organisatsiooni Shetland Amenity Trust ajaloolane Jimmy Moncrieff.
Üheskoos maalivad need värsked uuringud nonde söakate meresõitjate ambitsioonidest ja kultuurilisest mõjust uue pildi. Viikingitest õnneotsijad astusid oma Skandinaavia kodurannalt Lääne- ja Põhjamere vahel maailma näitelavale 8. sajandi keskel, sõitsid järgmise 300 aasta vältel läbi suure osa Euroopast ning jõudsid kaugemale, kui teadlased varem arvatagi söandasid. Varustatud sihvakate laevade ning ekspertteadmistega jõgedest ja meredest, rändasid nad Uppsala Ülikooli arheoloogi Neil Price’i sõnul tänapäeva mõistes 37 või enamale maale Afganistanist Kanadani. Rännuteedel kohtusid nad rohkem kui 50 kultuuriga ning ostsid innukalt luksuskaupu kokku. Nad ehitasid elujõulised linnad Yorki ja Kiievi asukohale, koloniseerisid suure osa Suurbritanniast, Islandist ja Prantsusmaast ning rajasid eelpostid Gröönimaale ja Põhja-Ameerikasse. Mitte keegi teine toonastest Euroopa meresõitjatest ei võtnud ette sedavõrd kartmatuid retki nii kaugele oma kodumaalt. „Seda tegid ainult skandinaavlased,“ ütleb Price. „Ainult viikingid.“
Maadeavastamine ja kaubitsemine polnud aga ainuke teekond jõukuseni. Viikingitest rüüstajad varitsesid Suurbritannia ja Euroopa rannikuil ning panid toime rabavalt julmi äkkrünnakuid. Põhja-Prantsusmaal seilasid nad mööda Seine’i ja muid jõgesid üles-alla, ründasid, kui tuju tuli ning täitsid oma laevu röövsaagiga. Külvates hirmu üle kogu maa, pressisid nad tühjade rahulubaduste eest välja peaaegu 14 protsenti kogu Lääne-Euroopa Karolingide impeeriumi majandusest. Teisel pool väina Inglismaal kasvasid juhuslikud rüüsteretked üle laussõjaks, viikingite armee vallutas kolm anglosakside kuningriiki ning jättis laibad nurmedele roiskuma.
Viikingite ajastu, ütleb Price, „ei ole nõrganärvilistele.“ Tänapäeva teadlased küsivad aga, kuidas kogu see kaos lahti läks. Kuidas ja miks kujunesid keskaegsed Skandinaavia põllumehed terve Euroopa mandri nuhtluseks?
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti märtsinumbrist.
