Varjukassid varjust välja
Maailma metsikud väikekaslased jäävad oma suuremate sugulaste varju, aga nemadki väärivad aupaistet. Varjukasse portreteerib fotograaf Joel Sartore.
„Ta on väga lähedal,“ sosistab Germ?n Garrote, osutades oma mobiilsele vastuvõtjale, mis on kinni püüdnud Helena signaali. Kusagil selles Lõuna-Hispaania oliivisalus tiheda liiklusega maantee ääres jälgib meid ilmselt Ibeeria ilves koos kahe pojaga. Kui tal raadiokaelust ei oleks, poleks meil aimugi, et nende sirgete puuderidade vahel kükitab üks maailma haruldasemaid kaslasi. Viieaastane Helena on õppinud sulanduma nähtamatuna kultuurmaastikku.
„Kümme aastat tagasi ei osanud me ette kujutada, et ilves võiks sellises elupaigas poegida,“ ütleb Garrote, kes on bioloog ja töötab Life+Iberlince projektis, mille raames üle 20 organisatsiooni tegutsevad valitsuse juhtimisel selle nimel, et see tähniline kiskja Pürenee poolsaarele tagasi tuua. „Ilves on ökoloogiliselt paindlikum, kui me arvasime,“ lausub ta.
Tõepoolest, see merevaikkollaste silmade ja puhmjate habemetuttidega kaslane on pärast aastakümneid kestnud langust viimaks hakanud maanduma jalgadele. Kui Iberlince 2002. aastal tema päästmisele õla alla pani, elas kogu Vahemere piirkonna võserikes hajusalt alla saja ilvese. Liigi oli laastanud küttimine ja viirus, mis hävitas peaaegu kõik piirkonna küülikud, ilveste põhitoidu. Ilveste asurkond oli jäänud nii väikeseks, et selle geneetiline mitmekesisus oli ohtlikult väike ning ähvardas haiguste ja väärarendite oht.
Teadlaste õnneks sigivad ilvesed tehistingimustes hästi ja alates 2010. aastast on 176 looma hoolikalt valitud elupaikadesse taasasustatud. Enamiku neist kasvatasid üles neli paljunduskeskust ja üks loomaaed ning kõigile loomadele paigaldati jälgimiskaelused. Kuuskümmend protsenti taasasustatud ilvestest on ellu jäänud ja mõni on ületanud ootused.
Kaks ilvest võtsid ette tähelepanuväärselt pika rännaku üle kogu Pürenee poolsaare, kumbki kõndis uuele territooriumile jõudmiseks üle 2400 kilomeetri, räägib bioloog Miguel Simón, kes taasasustamisprogrammi juhib. Töörühm teeb tihedat koostööd eramaaomanikega, et teenida nende usaldus ja veenda neid ilvestesse oma valdustes sõbralikult suhtuma. 2012. aastal, mil ilveste arv jõudis 313 isendini, kellest umbes pooled olid suguküpses eas, leevendas Rahvusvaheline Looduskaitse Liit Ibeeria ilvese ohustatuse kategooriat, tõstes ta äärmiselt ohustatust eriti ohustatuks.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti veebruarinumbrist.
