President meresid päästmas

24. jaanuar 2017, 16:40
California kotkasrai ristleb Cortese madala veealust mäeharja katvas võrratus lainerohu ja kuldkollase lehtadru aias, sonkides koonuga rohus või liivas, et leida limuseid, usse ja muud talle omast toidupoolist.

Äsja ametist lahkunud USA president Barack Obama lisas Ameerika kaitsealuste vete võrgustikule üle 2,2 miljoni ruutkilomeetri ookeanialasid. Kuid teha on veel palju.

Sada kuuskümmend kilomeetrit Bostoni sadamast kirdes teevad kuus ohustatud põhjavaala sööste ja rullivad end, siledad valged kõhud hallist Põhja-Atlandist välgatamas. Iga sööstu haripunktis ajavad nad oma tohutud nokasarnased lõuad ammuli, et sõeluda veest parvekaupa tillukesi aerjalalisi, vesi läigatamas üle voldilise kurgu kurdude. Ekspeditsioonilaeva Plan B vasakparda ääres ajab neidsamu koorikloomi taga heeringaparv, lüües veepinna kobrutama. Samal ajal jälgivad teadlased laevalt, kuidas 15 meetrit allpool otsivad ühe veealuse kõrgendiku kohal pikkade kuldsete adrulehtede vahel toitu pollakid, tursad ja huulkalad.

California merilõvi jahib San Diego lähedal Cortese madalal lehtadrupuhmast kalu. See veealune mägi on mereelustiku aardekamber, mis väärib looduskaitsjate hinnangul kaitset.

Cashese kari on Maine’i lahe kõrgeim veealune mäeahelik – ja erakordselt rikkalik pidulaud. Kui tõusud ja mõõnad voogavad üle tema graniitharjade ja lamedatipuliste seljakute, tõukavad nad planktonirikka sooja pealisvee siselaineid meresügavustesse. Tänu sukelduvatele lainetele saavad põhjakalad sama priskelt süüa nagu veesamba keskel toituvad kalad ning pinnatoidulised vaalad, heeringad ja merelinnud. Looded ja reljeef on siin ühisel jõul jäänukina alles hoidnud rikkused, mis kunagi iseloomustasid kogu Maine’i lahte, kuni kalapüük need ammendas.

„Cashes on sisuliselt ajamasin, mis viib meid 400 aasta tagustesse Uus-Inglismaa rannikuvetesse,“ ütleb Browni Ülikooli mereökoloog Jon Witman, kes on seda elukollet üle kolmekümne aasta uurinud. National Geographicu stipendiaadist okeanograaf Sylvia Earle nimetab kari Põhja-Atlandi Yellowstone’iks.

Cortese madal on üks maailma elavamaid mereimetajate koondumispaiku. Seal veedab vähemalt osa aastast üle 30 imetajaliigi, sealhulgas põhja-siredelfiinid (pildil), kes tavaliselt ujuvad sajast või enamast isendist koosnevate parvedena.

Ajal, mil ookeanid vaevlevad ülepüügi, reostuse ja kliimamuutuse kuhjuvate tagajärgede käes, püüavad Earle ning teised mereteadlased ja looduskaitsjad säilitada mõningaid Ameerika merede viimaseid rikkumatuid paiku. Nad näevad vaimusilmas USA merekaitsealade ahelikku, mis ulatuks Uus-Inglismaa Cashese karist Alaska Aleuutide lääneosa külmavee-korallimetsadeni ja sealt San Diego lähedaste Cortese ja Tanneri madalateni ning oleks ühendatud piisavalt suure ülemaailmse võrgustikuga, et päästa ja taastada ookeanid.

Alates Theodore Roosevelti ajast on USA loonud üle 1200 merekaitseala. Need võtavad enda alla veerandi kõigist USA meredest. Mereelustiku kiiret vähenemist nad aga ei peata, ütleb Utah’ Ülikooli õigusteaduste professor ja ookeanispetsialist Robin Kundis Craig. Enamikus kaitsealustes vetes on lubatud vähemalt mingil määral kala püüda või muid ressursse koguda. „Kas me oleme rohkem huvitatud oma mereressursside säilitamisest või huvitab meid rohkem nende kasutamine?“ küsib Craig. „Seda küsimust pole me tegelikult lahendanud.“

MIDWAY SAARED „Mehele, kelle aeg on sekundipealt planeeritud ning kes kannab alati ülikonda ja lipsu, pidi keset ookeani veedetud aeg olema tõeline luksus,“ ütleb fotograaf Brian Skerry. Ta loodab, et see pilt toruga ujuvast Barack Obamast juhib tähelepanu ookeanide kaitsele.

Eelmisel suvel üritas president Barack Obama kahes kohas seda lahendada, kasutades ära presidendile muinsuskaitseseadusega antud õigust võtta kaitse alla ajaloo- või teadusväärtusega avalikku ruumi. Kõigepealt neljakordistas ta Hawaii loodeosas paikneva Papahânaumokuâkea vete riikliku loodusmälestise suuruse, mis on nüüd üle 1,5 miljoni ruutkilomeetri. Kaitsealal on lubatud ainult harrastus- või elatuskalapüük. Seal kaitstakse ohustatud sinivaalu ja munkhülgeid, tipp-röövkalu (näiteks tuune ja haisid) ning maailma ühtesid põhjapoolsemaid ja tervemaid korallrahusid, mis võivad enamikust teistest suurema tõenäosusega üle elada globaalse soojenemise.

Kolm nädalat hiljem lõi Obama ka USA idaranniku vete esimese riikliku mälestise, Codi neemest 210 kilomeetrit kagu poole jääva 12 725 ruutkilomeetri suuruse kirdevete kanjonite ja veealuste mägede riikliku loodusmälestise. Looduskaitsjad olid taotlenud märksa suurema ala kaitse alla võtmist. Ja nad olid tungivalt soovitanud võtta kaitse alla ka Cashese kari. Kalatööstus seisis aga mõlemal juhul vastu. Pärast Donald Trumpi presidendiks valimist oletasid mõned kalatööstuse esindajad, et isegi Obama loodud kaitsealad võidakse uuesti lauale tuua. Ükski president ei ole küll kunagi mälestiseks kuulutamist tühistanud, aga võitluses ookeani eriliste paikade – ja ookeani kui terviku – kaitsmise eest on kahtlemata saabunud kriitilised ajad.

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti veebruarinumbrist.

Vaata kõiki uudiseid

Toetajad:

Telli ajakiri

Telli National Geographic
National Geographic Eesti pakub harivat lugemist kogu perele.
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.
Ajakirjal on 87 000 lugejat.
Hind: e-arve püsimaksega 6,49 €, aastaks 75 €
Telli Ajakiri