Erkki Peetsalu: Midagi head ja ilusat

On kuidagi selline tunne, et me kõik vajame midagi ilusat selle hüpliku ahviaasta lõpetuseks. Midagi head ja ilusat. Aga mis see on?

Ma tean, et sa ei taha enam kuulda silmakirjalikust poliitikast ega kiratsevast majandusest, lennukatastroofidest, haigustest, terrorist. Sa ei taha, et keegi räägiks sõjast Süürias või Ida-Ukrainas, sa ei taha midagi teada meie idapiiri taha kogunevast rasketehnikast, kliima soojenemisega sagenevatest tormidest, vasakpöördest ega pead tõstvast paremäärmuslusest. Sa ei taha näha vägivalla eest põgenevate laste hirmunud silmi ega märatsevaid immigrante rahulikus põhjalas autosid süütamas. Sa ei taha näha Putinit ja Trumpi suudlemas. Sa ei taha näha armastatud näitlejapaari lahku minemas ... Lõppev ahviaasta etendas meile stseene elu näitelaval, mida me näha ei tahtnud.

Aga mida me näha tahame? Kas loodame veel leida midagi sellist, mida ei leidugi enam kusagil mujal peale mõne üksiku ajakirjaloo: liigirikkaid metsi ja meresid, puutumatuid džungleid, lopsakaid savanne, muretuid lapsi, rõõmsaid täiskasvanuid. Millist elu etendust me, urbaniseerunud linnadžungli inimlased, soovime näha algaval aastal enda ümber oma koduplaneedil lahti rullumas.

Idamaade kalendri järgi algab punase tulekuke aasta, mis pidavat panema meid kõiki rohkem kirema. Kuidas astuda kasvõi kukesammu haaval selle poole, mis igaüht ja maailma paremaks teeks? Äkki peitub vastus lihtsuses: võtta rohkem aega enese ja teiste jaoks, kuulata ja vaadata südamega, märgata head ja ilusat.

Ma ise alles õpin nägema mängu ilu kõiges, mis lavastub elu näitelaval. Stseenid vahelduvad, kõik on muutumises. Püüan meeles pidada, et ei unustaks nalja ja naeru. Maailmapoliitikas lüüakse lauale trumpäss. Jätkub globaalne mäng suurte panustega. Lohutuseks murelikele: kellel ei vea kaardimängus, sellel veab armastuses.