Ohustatud inimahvid kõiguvad hapral oksal

19. november 2016, 19:11
Orangutanibeebi eest makstakse lemmikloomade mustal turul prisket hinda, aga tema kättesaamiseks tuleb tappa teda kaitsev ema. Need orvud kasvavad rahvusvahelises loomapäästekeskuses.

Teadlastel on õnnestunud välja selgitada tähtsaid üksikasju orangutanide eraelust, ent nende peiduliste punaste inimahvide tulevik on endiselt ebakindel.

„Mõnikord on mul tunne, et olen valinud maailma raskeima uurimisobjekti,“ tunnistab Cheryl Knott, kui me istume Kalimantani lääneosas Indoneesia Gunung Palungi rahvuspargis tema uurimisjaamas vihmametsa võrastiku all. Õhku täidab tsikaadide kile, hambapuurimise heli meenutav sirin, mis sunnib meid aeg-ajalt vestluses vahet pidama. Sellal kui me juttu ajame, töötavad tema kaaslased GPS-seadmete ja iPad-idega ümberkaudses metsas, järgnedes orangutanidele nende igapäevastel uitamistel, märkides üles, mida nad teevad, mida söövad ja kuidas liigikaaslastega suhtlevad.

Isane Sumatra orangutan ähvardab rivaali, paljastades hambad ja raputades oksi. Sumatra orangutane loetakse nüüd omaette liigiks ja neid leidub looduses 14 000 ringis.

Erinevalt gorilladest ja šimpansitest – teistest hominiididest ehk inimlastest, kes elavad rühmadena ning keda on suhteliselt lihtne jälitada ja vaadelda – elavad orangutanid enamasti erakuelu. Nad veedavad peaaegu kogu aja puulatvades, hulguvad laialt ringi ja elutsevad tavaliselt mägistes metsades või soistel madalikel, mis on inimestele raskesti läbitavad. Sellepärast olid orangutanid pikka aega planeedi ühed vähemtuntud suured maismaloomad. Alles viimase paarikümne aasta jooksul, mil uus teadlaste põlvkond on neid peidulise eluviisiga ahve mitmel pool Kalimantani ja Sumatra saarel (nende ainsatel elualadel) jälginud, on oletused hakanud maad andma teaduslikele tõenditele.

Maskid ees, et kaitsta hoolealuseid inimese patogeenide eest, annavad päästetöötajad iga päev metsakoolis tunde, õpetades orangutaniorbudele omapäi ellu jäämiseks vajalikke oskusi ja loomulikku käitumist.

Knott on üle kahekümne aasta juhtinud Gunung Palungis tehtavat teadustööd, vaadeldes paljusid orangutanide elu tahke, aga keskendudes eelkõige sellele, kuidas toidu kättesaadavus mõjutab emasloomade hormoone ja sigimist. „Kui me siin alustasime, polnud õieti keegi metsikute inimahvide hormoonidega tegelenud,“ ütleb ta. „Inimesed pidasid mind hulluks.“

Isane Kalimantani orangutan kasutab lehtedega oksa ajutise vihmavarjuna. See õpitud käitumine on näide orangutanide põlvest põlve edasi antavast kultuurist.

Knotti uuringud on eriti olulised sellepärast, et emased orangutanid poegivad kõigest kuue kuni üheksa aasta tagant. Pikemat poegimiste vahet ei ole mitte ühelgi imetajal. Ja praegu on võimatu öelda, mida tema uurimistöö võib tähendada meie teadmistele inimese viljakusest. Me oleme orangutanidega nii sarnased, et Knott saab kasutada emaste orangutanide tiinuse kindlakstegemiseks tavalisi apteegis müüdavaid uriinipõhiseid rasedusteste.

Paljudele Kagu-Aasia metsadele omaselt kannavad Gunung Palungi puud enamikul aastaaegadel vähe vilju. Umbes iga nelja aasta tagant aga viljuvad mitut liiki puud korraga eriti rikkalikult. See nähtus viis Knotti mõttele, et toidu rohkus ja orangutanide sigimine võivad olla kuidagi seotud.

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti detsembrinumbrist.

Vaata kõiki uudiseid

Toetajad:

Telli ajakiri

Telli National Geographic
National Geographic Eesti pakub harivat lugemist kogu perele.
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.
Ajakirjal on 87 000 lugejat.
Hind: e-arve püsimaksega 5,49 €, aastaks 64 €
Telli Ajakiri