Ohustatud inimahvid kõiguvad hapral oksal
Teadlastel on õnnestunud välja selgitada tähtsaid üksikasju orangutanide eraelust, ent nende peiduliste punaste inimahvide tulevik on endiselt ebakindel.
„Mõnikord on mul tunne, et olen valinud maailma raskeima uurimisobjekti,“ tunnistab Cheryl Knott, kui me istume Kalimantani lääneosas Indoneesia Gunung Palungi rahvuspargis tema uurimisjaamas vihmametsa võrastiku all. Õhku täidab tsikaadide kile, hambapuurimise heli meenutav sirin, mis sunnib meid aeg-ajalt vestluses vahet pidama. Sellal kui me juttu ajame, töötavad tema kaaslased GPS-seadmete ja iPad-idega ümberkaudses metsas, järgnedes orangutanidele nende igapäevastel uitamistel, märkides üles, mida nad teevad, mida söövad ja kuidas liigikaaslastega suhtlevad.
Erinevalt gorilladest ja šimpansitest – teistest hominiididest ehk inimlastest, kes elavad rühmadena ning keda on suhteliselt lihtne jälitada ja vaadelda – elavad orangutanid enamasti erakuelu. Nad veedavad peaaegu kogu aja puulatvades, hulguvad laialt ringi ja elutsevad tavaliselt mägistes metsades või soistel madalikel, mis on inimestele raskesti läbitavad. Sellepärast olid orangutanid pikka aega planeedi ühed vähemtuntud suured maismaloomad. Alles viimase paarikümne aasta jooksul, mil uus teadlaste põlvkond on neid peidulise eluviisiga ahve mitmel pool Kalimantani ja Sumatra saarel (nende ainsatel elualadel) jälginud, on oletused hakanud maad andma teaduslikele tõenditele.
Knott on üle kahekümne aasta juhtinud Gunung Palungis tehtavat teadustööd, vaadeldes paljusid orangutanide elu tahke, aga keskendudes eelkõige sellele, kuidas toidu kättesaadavus mõjutab emasloomade hormoone ja sigimist. „Kui me siin alustasime, polnud õieti keegi metsikute inimahvide hormoonidega tegelenud,“ ütleb ta. „Inimesed pidasid mind hulluks.“
Knotti uuringud on eriti olulised sellepärast, et emased orangutanid poegivad kõigest kuue kuni üheksa aasta tagant. Pikemat poegimiste vahet ei ole mitte ühelgi imetajal. Ja praegu on võimatu öelda, mida tema uurimistöö võib tähendada meie teadmistele inimese viljakusest. Me oleme orangutanidega nii sarnased, et Knott saab kasutada emaste orangutanide tiinuse kindlakstegemiseks tavalisi apteegis müüdavaid uriinipõhiseid rasedusteste.
Paljudele Kagu-Aasia metsadele omaselt kannavad Gunung Palungi puud enamikul aastaaegadel vähe vilju. Umbes iga nelja aasta tagant aga viljuvad mitut liiki puud korraga eriti rikkalikult. See nähtus viis Knotti mõttele, et toidu rohkus ja orangutanide sigimine võivad olla kuidagi seotud.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti detsembrinumbrist.
