Mõtte jõud ehk kas vaim võidab mateeria?

19. november 2016, 17:49
Peruu ravitseja Enrique Flores Agust?ni rüü mustrid tähistavad laule, mida ta tervendamistseremooniate ajal laulab. Nii
iidne kui ka moodne raviteater tuginevad ajus tekitatavatele tugevatele ootustele.

Sa pole üksnes see, mida sa sööd, teed või mõtled. Sa oled ka see, millesse sa usud.

Palverändur ei teadnud, kas ta jõuab Altöttingi Jumalaema kabelisse. Juba kõndimine ise tegi ränka valu, rääkimata kõndimisest 110 km kaugusele, sinna, kuhu usklikud Saksamaal rändavad, et näha puust kuju: Altöttingi musta madonnat.

Florida ülikoolis paigaldatakse Parkinsoni tõbe põdevale patsiendile Russell Price’ile kirurgiliselt mikroelektrood, mis edastab tema aju liikumiskeskustele peaaju
süvastimulatsiooni (PSS, ingl lühend DBS). Arstid ei tea, kui suure osa positiivsest tulemusest saab panna ravi ja kui suure platseeboefekti arvele. „Piir ravi ja platseebo vahel on ähmasem kui kunagi varem,“ ütleb neuroloog Michael Okun.

Richard Mödl oli äsja kanda vigastanud, kuid tol 2003. aastal oli ta otsustanud viia lõpuni oma esimese palverännaku Regensburgist Altöttingisse. Ta arvas, et kui valu läheb liiga hulluks, võib ta alati hääletades edasi jõuda. Ta uskus aga väga, et neitsi Maarja aitab teda. Nii ta siis kõndis. Ning kõndis. „Kui oled teel Altöttingisse, siis valu peaaegu ei tunnegi,“ ütleb ta.

Nüüd juba 74-aastasel Mödlil on aval naeratus ning tema sitke kogu näeb välja nii, nagu peaks vastu ka ninasarviku rünnakule. Sestpeale, kui ta jalg terveks sai, on mees palverännaku veel 12 korda ette võtnud ning ta usub kirglikult selle elu muutvasse jõusse.

Stanfordi ülikoolis toimunud katseravi vältel uskus Mike Pauletich, et talle tehti Parkinsoni tõve sümptomite leevendamiseks operatsioon. Tegelikult tehti talle võltsoperatsioon, kuid ta tundis end ikkagi palju paremini. „Oli see siis platseebo või mõne ravimi mõju, sel pole tähtsust,“ ütles ta.

Mödl pole oma usuga ainuke. Olgu see siis Püha Vaimu puudutus mõnel Florida usukogunemisel või enda kastmine Gangese vette – usu tervendavat väge leidub kõikjal meie ümber. Uuringud näitavad, et korrapärane jumalateenistusel käimine võib tugevdada immuunsüsteemi, alandada vererõhku ning pikendada eluiga.

Religioosne usk ei ole kindlasti ainuke usk, mis suudab meid panna end seletamatul kombel paremini tundma. 10 000 kilomeetri kaugusel Altöttingist koges üks teine mees midagi, mis paistis olevat meditsiiniline ime.

Mike Pauletich märkas probleemi esimest korda 2004. aastal. Pesapalli mängides sihtis ta valesti ning käsivars valutas. Käsi värises pisut ning, mis kõige kummalisem, tema naine oli märganud, et mees ei naerata enam.

Arvates, et tal on karpaalkanali sündroom, läks Pauletich arsti juurde. Kehv sihtimine ei olnud aga tingitud käsivarrest ning naeratust polnud ta näolt pühkinud valutav käsivars. 42-aastasel mehel avastati varajase algusega Parkinsoni tõbi. Arst ütles talle, et kümne aasta pärast ei suuda ta enam kõndida, seista ega ise süüa.

Pauletichi seisund ei halvenenud niipalju, kui arst oli ennustanud, kuid ta kannatas haiguse ja depressiooni käes aastaid ning tal oli aina raskem rääkida ja kirjutada. 2011. aastal pöördus ta aga uut geeniteraapiat katsetava ettevõtte Ceregene poole. Parkinsoni tõbe põhjustab virgatsaine dopamiini krooniline kadu. Ahvidega tehtud katsed on näidanud, et neurturiiniks kutsutava valgu süstimine kaitseb ning võib-olla ka parandab kahjustada saanud dopamiini eritavaid neuroneid ning võib niimoodi haiguse kulu peatada. Ceregene’i katseravi puhul tehti läbi patsiendi kolju mõlemasse ajupoolkerra üks lõige ning ravimit süstiti otse soovitud ajupiirkondadesse.

Samal ajal kui Russell Price on ärkvel, sisestavad arstid tema koljusse mikroelektroodi, mis edastab peaaju süvastimulatsiooni tema aju nendesse piirkondadesse, kus Parkinsoni tõbi tekitab nõdrendavaid sümptomeid. Price’i naise sõnul on mehe kõne juba selgem. Värinaid on
vähem ning ta tunneb end otsekui teise inimesena.

Pauletichi seisundi paranemine pärast operatsiooni oli muljetavaldav. Enne seda oli tal olnud liikumisraskusi. Ta pidi kogu aeg oma tehnoloogiaarendusfirma klientidele seletama, et tema pudistav kõnepruuk ei tule joomisest. Pärast seda protseduuri värinad lakkasid, liikumisvõime paranes ning kõne muutus märksa selgemaks. (Praegu pole peaaegu võimalik arugi saada, et tal üldse see haigus on.) Uuringut juhtinud arst Kathleen Poston oli hämmingus. Ausalt öeldes poldud Parkinsoni tõve kulgu inimeste puhul kunagi tagasi pööratud. Kõige enam oli võimalik loota selle aeglustumist ning selgi juhul vaid haruharva.

2013. aasta aprillis teatas Ceregene, et katsetused neurturiiniga olid ebaõnnestunud. Sellega ravitud patsientide seisund ei paranenud märkimisväärselt rohkem kui kontrollgrupi patsientidel, kes olid saanud platseeboravi ehk neile tehti võltsoperatsioon, mille käigus arst puuris patsiendi koljusse lohu, et jääks mulje, nagu operatsioon oleks toimunud. Üks teine ettevõte ostis Ceregene’i 2013. aastal ära ning tööd neurturiiniga Parkinsoni tõve raviks ei ole jätkatud.

Poston oli löödud. Siis vaatas ta aga andmeid ning märkas midagi, mis teda rabas. Mike Pauletichit ei olnud päriselt opereeritud. Tema sai platseebo.

Baltimore’i Marylandi ülikooli platseeboekspert Luana Colloca ja teisedki on avastanud veel ühe päästiku, mis käivitab selle mõistatusliku efekti: kuidas meie arvates teised valu tunnevad. Selle eksperimendi käigus tingiti katsealuseid tajuma kuumusstiimulit tugevamana, kui sellega koos näidati ahastavat nägu, isegi kui stiimul ise oli
keskmise tugevusega. fMRI aparaat jäädvustab, kuidas aju neile paarisstiimulitele reageerib.

Omamoodi osalesid nii Pauletich kui ka Mödl etenduses, mida meie, inimesed, oleme mänginud juba aastatuhandeid iga kord, kui lähme ravitseja juurde lootuses, et ta teeb meie enesetunde paremaks. Ning just nagu hea teatrietendus võib haarata meid niivõrd, et arvame lõpuks vaatavat midagi tõelist, on tervendamisteater loodud tõmbama meid endasse, tekitades meie ajus suuri ootusi. Need ootused toidavad platseeboefekti, mis võib mõjutada ka meie kehas toimuvat. Teadlased tunnevad platseeboefekti juba aastakümneid ning on seda kasutanud ravimikatsetustel kontrollimehhanismina. Nüüd näevad nad platseebosid aknana neurokeemilistesse mehhanismidesse, mis ühendavad mõistust kehaga ning usku kogemusega.

Kuidas kujuneb usk nii võimsaks, et suudab ravida?

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti detsembrinumbrist.

Toetajad:

Telli ajakiri

Telli National Geographic
National Geographic Eesti pakub harivat lugemist kogu perele.
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.
Ajakirjal on 87 000 lugejat.
Hind: e-arve püsimaksega 6,49 €, aastaks 75 €
Telli Ajakiri