Marss - võidujooks punasele planeedile
Lennu sinna võib veel üle elada, aga elamise seal…
Elon Musk tahab lennata Marsile.
Talle kuuluvad kuulsad sõnad, et ta tahab Marsil surra, ehkki mitte küll maandumishetkel. Tehnika, mis võib aidata säärast õnnetust vältida, läbis ühel mullusel detsembrikuu õhtul edukalt otsustava katse, kui Muski ettevõtte SpaceX ehitatud rakett Falcon 9 Floridast Canaverali neemelt õhku tõusis, 11 sidesatelliiti pardal.
Mõni minut kestnud lennu järel eraldus kanderakett ülejäänud raketist, just nagu tuhanded tühjaks põlenud kanderaketid on kosmoseajastu algusest peale seda teinud. Tavaliselt põlevad need atmosfääris ära ning nende tükikesed langevad ookeani. See kanderakett polnud aga tühjaks põlenud. Kukkuma hakkamise asemel keeras see otsa ringi ning selle mootorid käivitusid taas, et aeglustada raketi laskumist ning suunata seda lähedalasuva maandumisplatvormi poole. Sisuliselt lendas rakett tagurpidi. Maa pealt paistis see kõik nii, nagu oleks hakatud filmi algusest tagasi kerima.
Neemel asuvas lennujuhtimiskeskuses ja SpaceX-i missioonijuhtimiskeskuses Californias Hawthorne’is jälgisid sajad noored insenerid ainiti videoekraanidelt valguskera lähenemist. Lennujuhtimiskeskuses jooksis Musk õue asja oma silmaga vaatama. Mõni sekund hiljem kostis kurjakuulutav kõmakas. Kellelgi polnud seni õnnestunud orbitaalklassi kanderaketti sedamoodi maandada. Esimesed paar korda, mil SpaceX seda proovis, oli rakett plahvatanud. Sedakorda põhjustas müra aga kanderaketi kiirest laskumisest läbi atmosfääri tingitud helibarjääri ületamine. See jõudis Muski kõrvu samal hetkel, kui kanderakett maandus – pehmelt, ohutult ja lõpuks ometi edukalt. Insenerid hõiskasid oma ekraanide ees.
SpaceX oli jõudnud taaskasutatavate rakettide vallas uue teetähiseni. Musk leiab, et see tehnoloogia võimaldab vähendada stardikulusid sada korda, mis annab SpaceX-ile satelliitide orbiidile saatmise ning rahvusvahelisse kosmosejaama varustuse vedamise äris konkurentsieelise. Muskile pole see aga kunagi olnud eesmärk omaette. „Kanderaketi esimene pehme maandumine,“ ütles ta samal õhtul toimunud telekonverentsil, „on ülioluline samm selleks, et me oleksime võimelised Marsil linna üles ehitama.“
Elon Musk ei taha mitte üksnes Marsile maanduda, nagu Apollo astronaudid maandusid Kuule. Ta tahab seal rajada uue tsivilisatsiooni, enne kui mingi õnnetus, mis võib olla ka meie endi põhjustatud, meid maamunalt minema pühib. SpaceX-i töötajad Hawthorne’is kannavad sageli T-särke kirjaga „Occupy Mars“. Kohe Muski lihtsa kirjutuslaua juurest ümber nurga ripuvad seinal kaks pilti Marsist: üks neist kujutab praegust punast ja kuiva planeeti, teine aga inseneride „terravormitud“ sinist Marssi ühes merede ja jõgedega. Musk näeb vaimusilmas Marsi koloniseerimist planeetidevahelise Mayflowerite laevastikuga, igaühe pardal sada asunikku nagu algupärasel Mayfloweril, selle vahega, et paljud neist palverändureist laovad koi eest kosmoselaeval lauale 500 000 dollarit ja enamgi.
2002. aastal asutatud SpaceX ei ole veel ainsatki inimest kosmosesse läkitanud, kuid loodab seda olukorda muuta tuleval aastal, transportides NASA astronaudid Falcon 9-ga kosmosejaama. Ettevõte on olnud ametis ka suurema raketi Falcon Heavy ehitamisega, kuid toogi pole inimeste Marsile lennutamiseks piisavalt suur. Septembri lõpus (ning vaid mõni nädal pärast seda, kui veel üks SpaceX-i rakett stardiplatvormil õhku lendas) peetud kaua oodatud kõnes avaldas Musk veel mõningaid üksikasju oma plaanidest Marsile lennata. Küll aga ei tulnud tema jutust välja, et SpaceX oleks välja töötanud või veel vähem katsetanud ülejäänud tehnoloogiat, mis hoiaks inimesi elusate ja tervetena nii Marsil kui ka pikal teel sinna. Sellest hoolimata kuulutas Musk juunis, et SpaceX on võtnud eesmärgi saata esimesed astronaudid Marsile 2024. aastal. Nad maanduksid (ta loodab, et pehmelt) 2025. aastal.
„Neile tähendab see kuulsust ja muud seesugust,“ ütleb Musk. „Suuremas ajaloolises plaanis loeb aga võime saata teele suur hulk inimesi, näiteks kümneid või isegi sadu tuhandeid, ning lõppude lõpuks ka miljoneid tonne kaupa.“ Seepärast ongi taaskasutatavad raketid tema arvates niivõrd olulised.
Ühes paistavad kõik olevat samal meelel: kui inimkonnal on kosmoses järgmine suur eesmärk, siis see on Marss. Ilmselgelt esineb aga erimeelsusi selles, kui kergesti on see teostatav.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti novembrinumbrist.
